absoluutselt ametlik kummitus koputas uksele kaks korda, õrnalt ja peenetundeliselt. all by the book, except for one little thing

kuidas kummitusel käed on?

illusoorne ejektsioon

äikse ajal on tavaliselt miskit õhus
pingelist ja rasket
rakkes ja vabanemata
teie kehad teie ihud
on ääretud ookeanid
tõusude ja mõõnade meelevalles
rasked lained rasked ained
olete valmis alluma ent mitte mõtlema
teadma ent mitte võitlema
tunnen majavalgust nagu valusat
läbistavat viirgu jahedas südameudus
soojad pihud tulevad lähemale
tulevad näole aga miskit on puudu


ma trükin ridu
ainult ridu või õigemini sõnasid

su maakerakarva kirjud silmad
mängivad mus õhtuti orelid
mängivad oreleid
kui ärkan pimedustuisus
ent hinges ei olegi külm

su heledaid tiibu vaatan
su tiibu vaatan
ning jätan end sellesse hetke
sa tuled ning juba sealt taamalt
kuu laskub kuu laskub
su ette

räpased joodikud laial tänaval
puhuvad oma needust nagu
kategoorilist imperatiivi
nende olemasolekut ei märka keegi
kadumist aga küllpi
igaltpoolt tuleb uusi
häirivaid ja märkamatuid
teadjamehi
osa piiluvad vaikselt
teised jõllavad nagu mõni
hulgus pavlovi ooperit
vanad mehed ei karda
nemad kõnnivad edasi
kannatustes süttivad eesmärgid
ja kahepalgelised valed
sihilik enesepett ja jäised närvid

öösel kaks murran jälle ajalehe pooleks
mitte väsimusest
tava lihtsalt nõuab oma nõuab oma
endaarust olen passiivne jeesus
patsutan lepikult õlale
kuulan inglinäoga
ja ütlen pole midagi
pole hullu
tegelt aga piinlen neist nägudest
piinlen neist tühjadest sõnadest
ja armutust ööst
homme on ju sama neil
samasamasama tuttav
magamine külmas
potentsiaalselt kuselaigus hämaras ja õelas öös

vabadnustkassaateanda kümme senti
jah ma saan aga ei tohi
ma ei või olla järjekordne
humaansuse eksperiment
inimkonna naeruväärne nurisünnituslik
valepeegeldus
ligimese aitaja

kallite kaasteelaste
lääged lälinad zavoodi kulunud toolidel
täidavad haisvatel reedetel
ruumi justkui nõidus
neil õhtul on mu silmad ära kulunud
mu sõõrmetes on roobi-, läga- ja tolmulõhn
me vajame puhastust
me tahame  kirikukellade kaledat kõlinat
me tahame siidkleidis pianisti
me tahame
jess ma õppisin rattaga sõitma
jess ma õppisin lugema
jess ma õppisin
ja nüüd ma oskan
siirast rõõmu
 aga mida ei ole?

kus on metsikud hinged hiljem
kus on kodu
 kuhu lähevad nad
näod vajunud lossu nagu haiged kopsud
suud meelevaldselt kõrvuni
ning hais mürgitamas tänavaid
nad jätavad maha räigelt
tavapäraselt hukkuvad saatused
ja mittemidagi järeldava filosoofilise
pudi-padi

ja me ei oska olla hiljem
me ei oska olla hiljem
me ei oska olla
hiljem
hiljem
hiljem
ja homme
sest homsest ei ole
ei ole hommikupohmaka asfaldihaisu
ei ole tšekkidest täidetud rahakotti
mõttetuid võlgi sõprade ees
ei ole armuavalduseks antud
liblikaid liivastes taskutes
mittemidagi ei ole
sätime zavvi peldikus higist maltsa korda
täna ju veel kestab

mustade nägudega mehed
tulevad pimedas tumedate hingede järgi
neil ei ole kahju ega süüd
nad on võõrad

röövimise eelõhtul
juhtun alati istuma vanaema kallis kiiktoolis
hiljem kammin juuksed
mõnelpuhul panen lipsugi
ühesõnaga rõhutan pidulikkust
olen valmis,
võin minna
ning kanda kilekotis kõlisevat
hoiatust hooletult kaasa

kinnisilmi,tasapisi,piinlikult
läbin kilomeetreid eluvaguni turistiklassis
hämaras mühinas
järgmisest kurvist pöörame vasakule
ma tean juba ette
ja kaldun ikka järskudel pööretel
naaldun tundmatusse

ma tahan lihtsalt teada
kust sünnivad rosinasilmad
ja terved põsed ja peened kaelad
kust tulevad siirad sõnad
siirad pisarad
ma jälgin neid aknast pimedas
kui hõõguvaid helkurposte
mis kõik on korraks siin
pidevalt vähemas

varahommik ei tule veel

kiledad-käredad linnuparved

värvivad taevast tumedaks

ning keegi karjub pimeduses appi

mina tõmban kapuutsi pähe

ja löön silmad maha

et oleksin päris

et oleksin formaalselt eksinud

tee peal tuleb ikka mõni koperdav võõras

juhiseid parematesse baaridesse küsima

ning lisab niimuidu muuseas

kuhu sa lähed

ma ütlen

 hommiku eest ära

tõsi ta ju on

hiilgavad taevatähed

kõrbev veenus

kuhu teie lähete küsin vastu

ent kõik on liiga võõrad

keegi ei vasta

ning keegi ei näe mind enam

 kalmistul kiikumas

mu magamistoa seinal
on kirjutatud suurelt
VAIKUS
seal ei tohi keegi rääkida
nii elavad kui surnud
ei viisakalt ei valjult

ükskord tulid siia
mu lapsepõlvesõbrad
nad küsisid kogemata mu magamistoas
MIS SEE ON

ning mulle meenus jälle see uni
ma pillasin kildudeks
suure vaasi
mille peale oli kirjutatud
TARKUS
mul on kohutavalt häbi,
sest kõik vaatasid mind
nii elavad kui surnud

sina küünlavalgel vaid

ilmuv libainimene

ära näita mulle enda nägu

ma õhkan su ligedat õhku

halvast ilmast tulnud unedes

on siis silmad kinni 

või mitte

te monteerisite iseenda paneelmajad

iseenda paanilisse hinge

surmasõlmedes taevas tiirutades

planeete pöörates

ja loitsulaul ei lakkand

lauldi hommikuni & veel                   

ma olin suur hiina preester
vahepeal täiesti ilmsi
nahaalse tavapärasusega
vägivaldse silmatorkamatusega
kui kissitasin kortsulist
nägu päikese käes
sina tuled eemalt
mind vaatamata et
mind päriselt näha
paljad labajalad üleni lumes
sul on õigus
ma olen nähtamatu
salajane uskuja
maailmavalitseja
ja su lahke pühapäeva pai
selged silmad ja klaarid sõnad
on nagu värsked õunad suvel
kahetsuseta lamame murul
ja toome pilved alla
ma olin ükskord
suur hiina preester
aitäh.

keegi ei tea mu varjatud uhkust
seda mis kõrgub
mõnele vaesele muusikule
kümme senti andes
õpetaja sõnavääratusi parandades
janiiedasi
kulla rääkija
sa peaks olema vait
keeled kuluvad ja kõri
jääb tuimaks

konnad kääksuvad

oma valgete silmadega

valgete jalgade ja valge hingega

uksehingekrääksu

kõik jääb seisma ja algab uuesti

ma panen kampsuni selga

mul on külm

aga miski ei alga uuesti

ei jää seisma

maailm ei oota mind

ta ei taha

üleval on mustkunstnik kuu

ja õelad pilved

inimesed allpool panevad

palitud selga ja jooksevad

hundid ei augu

nad ei tohi

ega taha

mina hüppan alla

ei jää seisma

maailma ei oota mind

ta ei taha

lisasin enda sisse ekraani
millelt jälgida ühe jalaga kajakat
napilt-napilt
ehavalgusesse hüppamas
õues on muidugi valge
ja inimesed emajõe ääres
pinkidel ravimatusse
unisusse suremas
on valitud olema noored ja ilusad

sihvakas hirvenäoga

kõiksusesööja

istus irevil kihvadega

akna taga

lõokesed lendasid üles 

ja alla

justkui olles unustanud

lendamise ja enda