Tiibadekuu.

Sest dada on vaheldus ja rahutus. VOOOL.

Miks? küsis Apollon, koorides oma näolt õõvastavat marlit.
Söök on valmis, käratas Saara ja pööras kalendri teistpidi.
Esmaspäev muutus teisipäevaks, ja vastupidi, ja Saara kaotas teist korda pokkeris. Selle rippuva katusega maja, oma kodu.
Ehhe, ma tulen, ema.
Aga miks ?
Ja mis siis ? vastas Minotaurus, vaadates kirveteralt oma pasti.
Aaaaa.
Me müüsime selle ammu maha, loikam. Sa jäid hiljaks. 
Ja trummid ? 
Hävisid prantslaste rünnaku all. Võta ennast kokku. Ma nägin Su surnud õde mõraga peeglist.. ühte poolt temast, jube kuidas asjad tahavad meelde tulla..
Isegi apelsin pole enam sama magus.
Elu on kole, ma tean.
Ma hakkan liikuma nüüd, ütles Apollon ja tänas Saarat söögi eest.
Elu Egiptuses oli liivane. Apollonil oli janu ka. Ta tõstis korduvkasutatava lähkri suu juurde. Vesi oli karastav. Minna oli ka sama palju.

Me poleks kunagi pidanud neid kaameleid ostma, neil on düstroofia.
Mis ?
Düstroofia.. nad on halvatud.Nüüd peame me kõndima.
Pole hullu, ma olen tugev mees.
Isegi need viis tundi siin kuumas liivas mööduvad, kui aastad. Ma olin varem palju atleetlikum.
Kui ma kohe ei sure, siis joon ma piimhapet oma lihastest, härra.
Ära muretse, uus karavan sihib meid..
Jookse, Sa poolearune, küll hiljem sured..

Müdin, sammumüdin.. Apollon passed out. OOOTA !!!!

Huvitav mis teda vaevab ?
Tal on kuul rindkeres..
Ja janu.

Nüüd on ta soojade vaipadega voodertatud tsikuraadis. Mu esivanemad kaitsevad teda.. ärge muretsege.
Kui vana ma olen ? Piisavalt vana, et mitte olla seniilne..

Ma olen tugev.. hõkk.. juua.. nõrkus.. mu lihastes on vedelik.. hõkk... eeee.. ma näen kirjaklambreid must verd välja hammustamas...


Soni.. mu sõber.. pole hullu.. me jõuame varsti koju.

Apollon jõudis koju, kus olid kohevamad vaibad seintel ning kus imelike tiibadega inimesed oskasid lennata.