kevadõhtul oli hallid silmad
ilmetud, mitte rumalusest
vaid vaikimise ahastavast
paratamatusest
sa hingasid lakkamatult
kannatamatult enesepettust
nägin seda su kiirustavast kõnnakust
ja kahetsevast hooletusest
ja ükskõik kuhu läksid
sa sidusid oma ärakantud märsti
kangekaelselt kaela
nagu päevinäinud lemmiksalli
oli juba pime
õhk väreles küpsevate kirsside
nooruslikuses kõhkluses
mina võtsin esimest korda
pliiatsi ja kirjutasin esimesed read
taevas polnd siiruviirulisi hundivarje
ega hirmutavalt külmi tähti
ent oli siiski mõni lakooniline element
mürgine seletamatajätmine
ma saabusin rongijaama
kolm tundi varem
vahetasin pilke
tujutu perroonitablooga
elasin kaasa kisklevatele
pulstunud tuvidele
rong ei tulnudki ning
vist elasin end sellesse hetkesse
nagu sina oma märtsi
No comments:
Post a Comment