taevakõndija

Sancho Dominquez nägi unes pidevalt üht pilve. Oli helesinine ja puhas, ühe ainsa pilvega taevas. Assümeetriline pilv aga mõjus üldmuljes häirivana. See kõrgus päevast päeva muutumatult samal kohal. Pilve peal aga astus frakki riietatud härrasmees. Mõõdetud sammudel kõndis ta ebahariliku täpsusega edasi-tagasi. Mehe monotoonne tegevus ängistas magajat. Ta tõmbas kopsud täis ja puhises nii kõvasti kui sai, ent pilvidel kõndija ei teinud teda kuulmagi. Ilmselt ei olnud seal üleval Sancho häält võimalik kuulda ega meest ennast näha.
Siis tüdines Sancho pilvest ja kirjutas oma märkmikusse(absoluutselt iga kord) sõnad :
''vihma sajab risti-rästi
  ajast aega
  igavesti''

Aga vihma ei tulnud. Alati kui Sancho ehmatusega unenõrkusest toibus, tundis ta kõrvetavat janu. Sadanud polnud juba nädalaid ning õhk oli väga kuiv. Tavaliselt tõusis ta siis seedripuu all püsti ning kõndis oma lähedalasuva seljakotini.
Sanchol oli nimelt imelik komme. Ta armastas magada seedripuu all istuli, toetades selja vastu tüve. Seljakoti aga jättis ta endast alati vähemalt 20 meetri kaugusele, seda seetõttu, et ta ei tahtnud ühtegi reaalset asja unne kaasa võtta.
Ehk aimas ta, et reaalse elu unne toomine hävitaks pilvelkäija tsükli, mida ta nii väga vihkas? Viha on käimalükkav jõud, sellest ei saa loobuda.

Esmaspäeva õhtul, kui Sancho taaskord võpatades ärkas, tabas teda üllatus. Veelähker ta seljakotist oli kadunud, samal ajal kui kõik muud asjad olid alles jäetud. Ehmatunult kõndis mees kogu ümbruskonna läbi, aga jäi siiski tühjade kätega. Otsingute lõpuks oli mees surmväsinud, ta vajus jõuetult maha ning uinus.
Erakordselt kurnatud, ei näinud Sancho sel ööl mitte ühtegi terviklikku unenägu. Talle viirastus vaid jaaguar, kellel Borgesi novellis oli maailma kood. Tiiger urises hetke ja kadus. Edasi ilmusid pühakud, viieliikmelistes rivides, kes laulsid arusaamatut keelt ja kõndisid mööda katedraali telliskivi seinu üles. Nemadki kadusid ruttu. Siis tuli surematute linna vari määratus tühjuses kõrbeliival.Rhodose koloss, ripnevad lõpmatuse aiad, Babüloni kuningate mahajäetud troonid, Zeus, kõu.
Viirastused muutusid aina lühemateks ning amorfsemateks.
Sancho võis küll viirastustes rääkida, ta teadis, et isegi unenõrkuse segadus ei võta talt sõnu, ent temal oli vähem sõnu kui kujutul piltidel.
Kui lõpuks ilmus nelja näoga jumal, kes vaatab igasse suunda. Kui tuli püha om.
siis..
siis Sancho küllastus. Ta ärkas murdosasekundi jooksul oma väljakannatamatu iivelduse peale.

''Pole vaja, härra. Kohe tuleb,'' hõikas keegi tundmatu arusaamatult eemalt.
Tulija jooksis lähemale kandes kahte veelährkit.
''Kohe annan teile vett. Abi tuleb.''
Vaevumärgatavas naeratuses peitus usinus.

Sancho vaatas mehele otsa, aga ei saanud aru, millises maailmas ta on. Alistunult tõstis ta lähkri suule. Vesi voogas joojast läbi kui peen õhusammas.
''Tänan ta,'' ütles ta tuimalt nagu karastusjoogiautomaat.
Nooriku usinusgi kadus sekunditega. Olles oma ülesande täitnud, noogutas ta vaevumärgatavalt ja muutus väga tõsiseks.
''Nüüd sa siis tead?'' küsis ta Sancholt.
''Jah, tean.''
Sancho otsis oma seljakotti, aga see oli tervinisti kadunud.
Siis tõusis ta püsti ning asus loojangu poole kõndima.
''Oota,''hüüdis nooruk.
''Jah, tõesti, on jäänud veel üks asi.''
''Hüva, aga enne tahan ma magada. ''

Kohe kui nooruk oli uinunud, ronis Sancho Dominquez redelil taevasse ja alustas oma rutiinset jalutuskäiku. Asümmeetriline pilv oli koledam kui kunagi varem.