ja ma paisun nagu maailm paks maakera mille ekvaator on nimetu joonlaud
nimetu joonlaud
te ei tea vist mis unenäost see tuli aga ta kraapis mind nagu kass oma
nimetu joonlauaga pühkides oma märgi vurre üle nimetu kosmosse ja
igasuguste silmapiiride taha isegi maskidest väljapoole ja naeratustest
said pliiatsijooned mida igaüks võiks näpuga maha nühkida nagu kriit, su
silmapilk on vaid kriit iga vihmapiisk, õhuvool, kaunis sõna- see on
vaid kriit, mis hetkeks jookseb mööda paberit, ent näpuga pühkides
hajub, justkui poleks teda kunagi olnud ja kui sa vaatad siis
päikesevalgusesse ja näed kuidas tulekera periooditi kaob siis mõtled et
äkki ta ei tulegi kunagi tagasi ja siis tuleb öö mis pimeduses võtab
sind enda sisse ja kaisutab vastu tahtmist ja kui sulle siis öeldakse,
et ela hetkes siis sa küsid MIS HETKES MIS IME HETKES HETKES HETKES
HETKES, aga kui hetke ei olegi, aga kui ma ei püüagi kinni seda mis jääb
kahe minuti vahele, kui üks minut ongi minujaoks teine või kui kuu
võtab mult tahtmise lugeda minuteid
proua te olete põhjus miks ma häbistatult pean oma vurre pühkima, võtke oma seebist käsi ma lähen lavalt ära
Geenius? Ei
papist nukk
ma paindun nagu papist nukk kui mu südameniidid rebenevad
ma paindun nagu papist nukk kui ütlete geenius
ma lendan nagu tuulelohe nimeta kosmoses ahah
papist nukk ei ole geenius
jah, see on emotsiooniabsurd ja banaaniabsurd nagu ma poognas kirjutasin.
ja ometi ma kujutan ette, et inimesed võivad unedes näha samade sõnadega asju
et nende taju ei taandu ärkvel samasuguse eitamiseni, ei paindu iseendast sedamoodi välja.
ja kui me kardame, siis mida?
sildade põletamine on kahtlemata hirmus, ent mitte siis, kui sillad põlevad ise.
No comments:
Post a Comment