Oma eluea viimasteks aastateks võis Isaak Teivas hüljata kõik vastuolulised vabadused, mida ta varem ülahuult närides omaks oli võtnud. Nüüd sulges ta rahulikult silmad ja luges tähti. Kõiki neist polnud kindlasti õigesti näha, aga see ei olnud tähtis. Iseeneslikult tungisid pildile uued lõhnad, helid ja inimesed ning kõrvaldasid kogu senise kindluse. Tuli Pascal, Kant, Aurelio Buendia ning isegi vürst Mõškin. Kõigil neil olid pisarad silmis kui nad pea norgus Isaakust möödusid. Isaak püüdis nii mõndagi neist kinni pidada, ent see tal ei õnnestunud. Pettunult haaras mees kohvikruusi ning võttis tulise sõõmu. Kohv oli hapu, täpselt nagu kõik igiliikuvad päevad, mis temast nüüd valgusekiirusel möödusid.
Mõõdalendavate kurgede parv viis endaga viimsedki võimalikud helid.
Oli loomise vaikus.
Ja Isaak Teivas oleks ennast tundnud suurima võimaliku rändajana, kui ta sammus julgelt mööda Aasia peidetud jalameid, ent kõik varjatud paigad olid ahnete pikksilmade poolt miilide kauguselt leitud.
Isaak leidis ennast salamisi nutmas, ühes peidetud väikses nurgakeses toa kõige kaugemas punktis.
Eda hiilis tasakesti tuppa.
Ja nüüd tulid päevade tummus, õhtute piinav oie, öine puhtusest metsik kuu kõik riburadapidi nagu need sada vagunit, mida Isaak lapsena oli imetlenud.
Lõputuses kadus teip Isaak Teivase suu eest ning mees naeratas hetkeks kohmetunult. Tal tahtis nii maailmalt enda eest kui ka endalt maailma eest vabandust paluda.
Eda tatsas kikivarvul ligi ja paitas õrnalt Isaaku pead.
Kogu toa soojus voolas Isaaku sisse.
Isaak ütles
''Ma kujutan ette end teel, mis on üleni mändidega palistatud. Mitte ühtki vaba punkti, mitte ühtki valguskiirt. Ainus, mis mind juhib on paar meetrit mu jalge ees. Näen ainsat võimalust : liikuda otse ja edasi. Sel teel olen ma nõrk, vihane ja väeti. Ma koguni jälestan oma teed. Aga eales ei kujuta ma ette, mis oleks ilma piiravate mändideta.''
''Lähme ära,'' ütles Eda nagu koit ning nad uinusid terve igaviku.
No comments:
Post a Comment