katkend ''bakunifiiliast''

Nii ei saanud ju olla. Aga ometi ei olnud see unenägu. See oli nagu liiv, mis libises mu näppude vahelt maha ja tõusis maad mööda keerutades üles et libiseda mu küünte vahele kust ta kadus

Nende äravaevatud nägude lõtv grimass oli nagu liiv

See vajus mult maha aga oli ikkagi raske

Nad lõid mind püssipäraga kõhtu ja nõudsid midagi aga mina ei saanud midagi aru sest mina mõtlesin liivast aga nemad tahtsid hoopiski teada kas sa räägid juba ka või ei räägi sa oled kultuuritegelane ega ju aga mina ei vastanud neile sest ma mõtlesin oma esimesest teatrist kust mind visati välja ja naerdi seal öeldi sürrealism mis see on see ei käi ju teatrisse see on hoopistükkis mingi hägune sonimine millel pole mittemingisugust tähtsust see on täielik lapselikkus sul oleks aeg hakata tegelema tõsiseta asjadega mitte sellise pööbli odava lõbustamisega millest pööbelgi õieti täit sotti ei saa ja nemad küsisid kas sa räägid ka või ei räägi ja mina mõtlesin liivast ja teatrist kus mees kõndis kapis mööda tänavaid jah see oli põnev teater sest kui mind vastu ei võetud leidsin oma sõpradega koha trahtri keldris kus me siiski tegime teatrit ja inimesed vaatasid meid ja imestasid ja hoopiski mind ei pekstud püssipäraga vaid mu derivaati sest mina olin hoopiski teatris kus meid vaadati ja imestati ja noh öeldi et see on hoopiski vastuoluline tükk ja meie teesklesime tagasihoidlikkust kui ma sain püssipäraga kõhtu aga hoopis vari oli see mina vaatasin teatrirõdult pealt.