juhuslikult.

Pärast 89. miili vaikust hakkab mürin.
Esiti tumm ning arg.
Sa teadsid, kuidas jälgida oma samme, ent mitte enam.
Iga lähedane asi on kümme meetrit kaugemal.
Iga kohalolev asi pole võib-olla üldse enam kohal.
Mitmest selgitavast küsimusest, mida võiksid küsida
plahvatab igaüks jultunult tolmuks.
Vähestest julgustavatest nägudest
saavad tõsise ilmega plekid
postmarkidel.
Onu Tõnu värvilistest tunkedest katusel
jäävad kulunud plekid asfaldil.

Mürin areneb.

Sa tunned kuidas keegi valab mõõtekolviga
tasaselt su elu ühest anumast teise
ja Su silmad on kaks elutut järve
keset nägu
Öö peseb verinoores rahes
enda meeletustest puhtaks.
Ning järsku märkad
kuidas on aastaid Su südames
 keerlend roostes kruvikeeraja.