südasuvises videvikutantsus
saan jälgida inimeste varje
kes kiirteetuledes kihutasid
igavikku

nende lõpmatud osakesed
naasevad päeval
tõustes lagedatel väljadel
tasa keereldes
taevasse

ja järsku tajun paratamatust
inimene on hüpotees
rõhudes oma kadumise võimalikkusega
olemise kergust