Nagu liivateradest endist tervikut, ei suuda enam kokku koguda seda dirigeerimatut kaosekunsti, mis must aastatega maha jäi vedelema. Oli häid ja oli halbu. Oli pärleid ning pudenevat graniiti. Läbi väävelkardinate sätendava tõelisuse pildusin valesid ning tõdesid õhku kui võrdseid, ise nende kukkumist turvaliselt akna taga jälgides. Ajasin pidevalt sassi mikrokosmose ja makrokosmose inimese endaga. Läbisin mõned värvusmaastikud ja kõige peegelsiledama võtsin endaga õnneks ühes kaasa. Oli ühti mustreid ja oli teisi. Sõelaga ei suudetud destilleerida seda segadust, mis sõnad endast maha jätsid. Aga igas öeldus oli justkui vabadus, mis linnuna lendu tõusis.
Kardan, et paradigmanihked liiguvad mulle märkamatult, nagu viirastused näiteks Vallikraavi tänavatel. Vahest on mõni neist peidus selles koduses pimeduses, või talveöödel jääväljadel koperdamisel. Siis kui adusin, et kõik hajuneb mingil hetkel piirväärtus nullile.
Ja vahest on peidus miskit endistes öödes ja tungis mitteliigavähe aga liigapaljutunnistada.
Tean, hoog ei ole raugend, ei. On asendunud millegi uue elujõuga, mis ei tulene kiirusest enam.
Õnneks.
Ma arvan, Milan Kunderal oleks sobinud öelda''Aeglusel on tiivad.''
No comments:
Post a Comment