Santi oli väsinud seismast. Ta istus õitseva lavendli alla ja ohkas. Valgus tõusis ning looklevate heinte vahelt oli näha teravaid kiiri. Ritsikad tõusid õhku. Niiskus aurustus soojas.
Santi vaatas Saint Hugo katedraali. See kõrgus vankumatult pilvitu taeva poole. Kuldne valgus vajus alla, helgid sillerdasid õhus. Oli rahu aeg, aga rahu ei olnud veel tulnud. See seisis justnagu kustuv tuli veel pragisedes lõkkel. Pääsuke vajus puult puule, kergemini kui tuul.
Santi võttis maast kivi ja kirjutas puule sõnad : ''Kuhu valgusega pimedus sai?''
Oli juba liiga vara.
Santi heitis lavendlipuu alla ja uinus.
Siis oli ta 80-aastane.
Mitte keegi ei tulnud enam iialgu puu juurde, isegi pargivaht mitte.