ma sirutasin kollaste mimoosidega käe
rippuvasse taevasse
mille jakobimäe kummaline tee
oli kõveraks väänanud
kahetuhande üheteistkümnenda aasta
kassitoome õhk
ja
emajõe valgusmõõgad
tuttavalt hinges veiklemas

kui vaatan sama piiratus teed
kus pean käima
aga mina lendan

Tuglasetänavatiibadega
igakord viievurrilisesse vabadusse
''minu lummuse katedraal'' *
AITÄH



* tsitaat on võetud C.Milosz-i raamatust ''Teeäärne koerake''