draft

Ma olen näinud
mis on surma nõder vaikus
ja õhtu tüüne
valge rind

on üks väga
tumm lind

inimhinge maalil.
*****************************************************************************************************

kas sa lähed kaski tooma?
kuu hämarduvas sumas
ei pimeduse kaugust hooma
on's süttind sõnad kustunud juba?

must pärnahais on käratu ja kiire
öö kombitsaid on akna tagant näha
soe mõttelõng on pagend hiide
metslastele näha 

su labajalad helgivad kui lumi
kui tasa lähed kaski tooma 
näed, ühest ööst on saanud terve suvi
valguskiire hooga
****************************************************************************************************
Mitu ogarat värssi kestab
skisofreenia ditüramb
maailma kõige üksildasemalt
virvendava teleri
külmas sahinas?
****************************************************************************************************

ühel higirõskel ööl
täitsa tasa
tuli värvusmaastik
naeratades
kardinate tagant

tal oli kitsad huuled
ja teravalt voolavad silmad
mille ripsemetelt
tilkus kaua-kaua lund
******************************************************************************************************
mu pea on täis muda
ja sõrmed ei liigu ei hinga
kui kirjutan ägisevaid riime
mis kriuksuvad vabriku tänava
vanade majade
uste
moodi
nad on tursunud
ei verest ei valust –
sopast
mis küünte alla on kogunend
nii nagu vaikivad kujundid
kivist taotud
kiriku taha peidetud
ma ei ole müütiline zoltan kreekast
võin seda öelda sirge seljaga
millel looklevad ussid
olen goetheliku tagatoa märkmiku
väljarebitud leht
mille niigi olematu nägu

muutub koos päikese suunaga
******************************************************************************************************

üks õudne tuvi
istub minu laual
silmad üsna räbalad

kaua kõnnib
kolmikainsuse virrvarr
igaviku väravas? 
******************************************************************************************************
ma tahaks küsida viimaselt
hämarikuhaldjalt
kas ta mäletab viimast poissi
põhjata jõe kohal maagiliselt jalgu kõlgutamas
ja kas ta mäletab seda tühjust mis avanes
kui kõrsikute krabin oli vaiksem
ritsikate viiulist
ja kui see viiul kaebles terve öö
ja vees pahises mõni üksik latern
kas ta mäletab metsa lõhna
varjude lõhna
ja tuulevaikuse kurttummust
kas ta mäletab kui vaatasime aknast välja
kuidas kuldne helk heintelt kadus
leegitsedes nii häbelikus tules
nii lõplikult
et me teadsime
pole homme enam heinamaad

on üksildaselt mägedesse sõitev tuul
******************************************************************************************************