ja ükskord ma vaatasin kauget torni läbi lume. see helkis samamoodi nagu esimene õhtu. kohtade samasus. ja ma mõtlesin nendele nullile lähenevatele eludele, mis langesid mu käte vahelt ära sama rahulikult maale, kui lumehelbed. oleks mul olnud lahtised kohvrid, tulnuks need kokku pakkida. rahu sai joonlauaga mõõta. ning ma teadsin, et see elu mõõdetakse samamoodi millimeeter millimeetri haaval maasse nagu ärasulanud vesi. taevas põgenes aina kaugemale, aina tumedaks, kuni muutus nähtamatuks.
maailm paisus nii suureks, et meil ei olnud enam tähtsust.
aga keegi ei saanud sellest teada.
No comments:
Post a Comment