unustuseämblik *

Kahekesi minnes ei võinud nad iial trammini jõuda. Luisa vaatas aina kurvalt oma sõbra poole, kes talle nukralt pead vangutas. Ei veel. Möödus tunde, aga tee näis kogu aeg olevat sama : ühesugused savimajad vahetusid kõige kergema erinevusevarjundiga.
Lõpuks jäi Luisa pahaselt seisma, käed puusas, ja käratas
''No jumal, kaua võib.''
Joan aga kehitas mõistmatuses õlgu.
''Noh?''
''Annaks jumal sulle kannatust, Luiiisa. Mina ei tea ju..'''
''Jah, seda sa korrutad siin juba päevi!''
''Päevi.. armas on möödunud ainult paar tundi.''
''Ja ikkagi pole me trammigi näinud. See pidi ju paar kvartalit eemal olema.''
''Kas sa näed seda kõrget tänavalgustit eemal?''
''Näen!''
''Ütlen sulle, et seal kus säärased valgustid lõppevad. Oleme kohal.''
Luisa vaatas otse ja nägi lõpmatult pikka sirget teed, mida ääristasid mõlemalt poolt kõrged valgustid. Puudest ei olnud ühtegi jälge.
''Ja kui kaua me nii kõnnime, tarkpea?'' küsis ta Joanilt.
''Oma paarkümmend posti, sõbranna, küll sa näed, siis lõppeb tee hiiglasuure sfinksikujulise majaga, lähme uksest sisse ja teisepool maja ongi trammijaam. Sealt saame valida ükskõik, mis trammi me tahame.''
''Hehe.. sfinks, Barcelonas. Joan.. sa teed mu üle nalja.''
''Ei.. ja muide Gaudi tehtud.''
'Mhmh...'' Luisa raputas tusaselt pead ja kõndis edasi.
Mis see mees endale ometi lubab, võis ta mõelda. Ega ma pole mingi naerualune.. kah ma talle olen mõni tobe narr, kellega end lõbustada. Ja trammi peale ka ei saa. Kui Jextera ja Ignachio seda kuulavad, milline möku Joan on. Ei suuda mind isegi õigesse kohta viia. Küll nad siis naeravad ta üle. Jah, näeme kes viimasena siin veel naerab.
Ent möödus kõigest mõni minut, kui nende ees kõrgus suur marmorist sfinks. Hoonel oli kolm ust, iga järgnev uks teisest pisut kõrgemal. Hiiglaslikku marmorfassaati kaunistasid mõned üksikud sumerite tähemärgid.
''Misasja?''oli ainus, mida Luisa suutis kogeleda. ''Mis asi see veel on?''
''Tss..'' astus laiade raamidega prillikandja ligi.''See on keelatud linn. Ja üldsegi ei tohiks te siin praegu olla.Teie piletid, palun!''
Joan tõmbas taskust kaks kortsunud märkmepaberit, neile olid kirjutatud Lorca luuleread :

''Külmal purskkaeval puhkab mu süda hiljukesi.

(Unustusämblik, mähi
kõik võrkudega läbi.)

Seal oma laule laulab talle purskkaevu vesi.

(Unustusämblik, mähi
kõik võrkudega läbi.) '' F.G.Lorca

''Ole nüüd hästi tasa,'' ütles Joan Luisale ja võttis taskust revolvri.
''Aitäh,'' ütles kontrolör ning pani piletid tasku.
Kõlas revolvri klõpsatus.
''Nüüd lähme trammile,'' ütles Joan ja vajutas päästikule.

*Pealkiri laenatud F.G.Lorca luuletusest
see on mitte miski, ei tasu tõsiselt võtta.