Ta sügelev planetaarne tarkus
jookseb sügisõhtul välja
justkui tuul
ja pühib mõru
kibuvitsaulma
õide lõkendama kuul
... pole hirmus kaua
tähti vaatand
ei ole näinud
pole otsind tarkust taga
ei ole enam unest unde
tasa käinud
varjuliigutaja vaga.
Tast õhkub nõdervalget
rongijaamapuhtust
nii kopitab ta vundament
mis südamesse aralt laotud
suur udurändur,
sees tsement.
No comments:
Post a Comment