hommikuehas peegeldub valguskiir
mu silmil nii ere
sõrmede vahel voolab pehme liiv
mahe laine looklev, nii ehe

hommikuehas näen ma punataevast
mis maagiliselt varjab nii tähti
mõtlen oma valust ja vaevast
hommikust õhtu saada võiks äkki

ma mäletan kuud kristallveel
mis oli nii selgel järvel
kui nägin sind enne su kadumist veel
kuidas aeg sinuga möödus nii kärmelt

ma mäletan vihmast õhtut suvel
kuidas jooksime varju puu alla
pärniõite lõhna mäletan puudel
kuidas tunne soojust meis valvas

vaikselt vaatan mustsügavat taevast
sind siia igatsen ruttu
üksteist nii me päästakski vaevast
vaikselt varigi taevast kustuks