rott.

on meeletul maal
üks luitunud kaev
oletavalt,
ohkab seal vaev

väsimus ja süngus
paistetab läbi
külmus, raev
seal abikäsi

aga kalki
kalgemastki
kes hoolivust ei hooma
tundub enda all
olevat koormat

vihm lajatab
vee ta silmil
äike karjatab
tumedail pilvil

ja nii see juhtubki
rott, oh häbi
kalgemaistki südameist
tee närib läbi