me ju tunne piire
kombime läbi vitriini
nii igavuseringki teeb tiire
tahaks pugeda läbi rutiini

kõigist kaugel nii eemal
sa oled olemas ent ometi kõik on sama
mõttest, hingest ja muust nii eemal
loojangu varjus kõik hea kustub nii vara

läbi murevete me põhja ei vaju
see kaev pole sügav, ta on ujutav
silmades ükskõiksus ent valgust ka hajub
ma pole elus, kui head ma ei kujuta