ühiskonna piiridest.

Kes on kunagi lugenud Aldous Huxley-d või George Orwelli, teab mis on tõeline piiratus, olukord, kus ühiskond on täielikult allutatud ühe institutsiooni kontrollile. Kuid mida endas kujutab ühiskonna piiratus ? Kas seda on vaja ? Kas seda saab samastada vaimu piiratusega, sõnavabaduse piiramisega ?

Ühiskonna piiratus kujutab endast esmamärgipõhiseid takistusi inimeste väljenduse ja käitumise piiramiseks. Nagu öeldakse siis ühiskondlik vabadus sünnitab ühiskondlikku kaost. Piirideta ühiskond on primaarne eluvorm.
Reegliteta metsikus.
On  tõepärane et me ei suuda luua püsivaid struktuure ilma piirideta, laiemalt võttes on ju kogu meie maailm organiseerituse vorm,aine on organiseeritud, aatomitevahelised tõukejõud on ülitäpsed, vesiniku muundumine heeliumiks on täpselt määratletud. Me ei elaks ilma organiseerituseta, seega on ka ühiskond kõrgem organiseeritus,mis toimib ainult teatud piiridega. Teatud väärtustega, mida ei tohi ületada. Samamoodi nagu sõnavabadus on väärtus, on väärtus ka selle kontrollimine.

Pean demokraatiat õigeks, ent arvan, et lääneriigid on seda liialt idealiseerinud. Demokraatia peaks endast kujutama ühiskonna vabadust, kõikide ühis taset. Milline perfektsus-mõelge kõikide tahe, kõik saavad, mida nad ihaldavad. Demokraatia justkui peakski kujutama endast seda, et kõik teevad, mis nad tahavad. Kõik võivad öelda, mida hing ihkab, uskuda ka roim-religioonidesse.
Oma arvamust väljendada äärmuseni.

Idealismi üledoos viib naiivsuseni, naiivsus lolluseni, lollus lõputu kollapsini. Suletud ringi hävinguni.

Inimene on piisavalt rumal, et talle ei tohi lubada piiratust. Inimesel pole oidu ega suurepärasut et korrapäratust ohjata.


Vaimuvabadus on aga hoopis midagi muud. Vaimuvabadus on ilu, kunst, harmoonia. Vaimuvabasid inimesi pole, aga võiks olla. Vaimuvaba inimene ei pea uskuma, et olla vaba, ta on seda niisamagi.Sellepärast arvan et mõttevabaduse piiramine on nonsenss. Iga inimene peab uskuma seda, mis on tema arust õige, mitte muu maailma meelest õige.

Probleemid tekivad aga õige teostamises. Nii sõnadega kui muude vahenditega. Ja sealt maalt tulevadki mängu piirid. Piir peaks algama mõistusest väljaspool toimuvaga. Sest sõnad on tugevaim vägi ja ainus tõeline liikumapanev jõud siin maailmas.

Seepärast olen kindlal veendumusel,et vaimuvabadust,mõttevabadust ei saa piirata. Sõnavabadust-väljendusvabadust ja kõiki muid vabadusi tuleb piirata. Me ei saa olla ei täiesti vabad ega täiesti piiratud. Me peame laveerima. Ja piiride sätestamine ongi osaline laveerimine.Ilma laveerimiseta me sööme oma ühiskonda seespoolt ja hävitame inimloomuse.


Ühiskond on inimmõistuse piiratuse vili, piiratus nõuab piire.