Meie maailmal, nii palju kui me adume, puuduvad piirid. Relatiivsusteooriast lähtudes saame väita, et miski pole absoluutne, ei aeg, ruum ega kiirus. Sealt edasi minnes, saame väita ka, et universumil pole piire. Kui olekski, siis oleks need piirid niisugused, mida meie ei hooma, mittekolmemõõtmelised piirid. Neid teese kokku võttes on selgesti näha, et maailmal on tendets vältida piire. Me ei ole surutud kasti, vaid hajume kõige ja kõiksuse udus.
Miks see on tähtis ? Neid tõendeid vaadates näeme, et maailm ei ole absoluutne. Ei eristu täielik tõde ja täielik vale. Me elame selle kõige segus. Siit on lihtne järeldada, et pole olemas absoluutset halba ega absoluutset head. Inimpiiridesse surutuna ei leia me kunagi ammendavat perfektsust ega kaootilist nõmedust.Kahjuks kipuvad enamus inimesi oma mõtlematuses seda unustama.
Meie loomuses on näha piire. Kõige muistsemad kirjeldused maailma kujust on ka seda kinnitatud. Ammustel aegadel valitses põhimõte, et meie planeedil on kindel lõpp ja algus, tõsi sel ajal ei mõistetud universumi nii nagu praegu, ent praegu on samuti teada, et isegi meie planeedi puhul pole võimalik servani jõuda. Meie mõistuse evolutsioonile vaatamata on siiani enamuste inimeste tajus servateooria. Küll mitte enam meie koduplaneedi ega universumi, vaid pigem elu enese puhul.
Kindlasti tekiks hetkel paljude inimeste peades küsimus: mis siis kui ma näen midagi absoluutselt heana või absoluutselt halvana ? On ju hea ja halb üldjuhul kindlapiirilised mõisted ja välistavad teineteist ?
Tegelikult kehtib meie maailma puhul sellele kõik risti-vastupidi. Elu keerulisuse tõttu ei saa kunagi väita et hea ja halb eksisteerivad eraldi. Nende kahe mõiste puhul on tegu pigem sümbiontide koos eksisteerimisega. Hea ja halva avaldumine sõltub tegelikult taustsüsteemist mitte nende avaldumiseviisist või tagajärgedest. Miks ? Sest hea ja halb avalduvad korraga, ühtselt. Nende tagajärjed pole absoluutsed ja nende tagajärgede olemust on võimalik hinnata erinevalt, lähtudes taustsüsteemist. Loomulikult on veel mängus hindaja suur subjektiivsus.
Siit joonistub välja ka tõsiasi, et head ja halba pole üldsegi mitte võimalik defineerida, on vaid võimalik öelda, MIS MÕJU ON TEATUD ASJAOLUL MÕNELE TEISELE ASJAOLULE KINDLA INIMESE SILMADE LÄBI. Näiteks riigivalitsemise puhul eelistab mõni inimene monarhiat, vihjates sellega rangele distsiplineeritusele ja poliitika vähemale sopasusele. (Väheneb teiste parteide avalik mahategemine jne). Vabariiklane aga see vastu võib väita et poliitika sopasus suureneb monarhia korral.( Itaalia korruptsioon Berlusconi näitel või Valgevenes toimuvad pettused valimistel.)
Nii nagu hea ja halva eristamine on vale, vajaliku õigsuse välja selgitamise eesmärgil, mida muidugi ei saa nimetada absoluutseks tõeks, on ka hea ja halva eristamise tagajärjed ühiskonnale halvavad.
Absoluutse hea eristamisega kaasneb idealism, mis on tänapäeva ühiskonna üks suuremaid mureallikaid.Idealismist võib rääkida nii demokraatia kui ka kommunismi valgel. Demokraatliku idealismi suurim lipulaev on kahtlemata Ameerika Ühendriigid.Oma idealismi vaimus proovivad nad ühiskonnakorraldust suruda maailmakorralduseks. Ennast maailmapolitseinikeks pidades üritavad nad ühte kultuuriruumi lõhkuda taipamata midagi selle kultuuriruumi religioonist ja mõjust kogu ühiskonnale.Idealismiimpeeriumi mõjud ulatuvad ka teistesse riikidesse ja mõjutavad neidki, tuues kaasa idealismi globaliseerumise, kus kõik arvavad, et kõik vabadused on voorused.
Teistpidi kujutab endast samasugust ohtu kommunism, vastandudes demokraatiale.Samamoodi nagu demokraatia puhul proovitakse piiranguid vähendada, on kommunismi puhul piirangutega liialdatud. Majandus ning massikommunikatsioon on võimsad relvad, ning neil ei saa lasta kontrollimatult vohada, ent samas ei saa ka nende tegevust pärssida liigse kontrollimisega, sest muidu avaldub efekt, kus võimsad relvad kaotavad inimese rumaluse tõttu on võimsuse ja kasuteguri. Peale selle peab kommunistlik idealism oma õigsust nii absoluutseks, et surub seda peale nii relva kui vaimuga, sandistates repressioonidega ka geeniuseid.
Absoluutse vale eristamisega kaasneb põhjendamatu kriitilisus. Põhjendamatu kriitilisus viib aga põhjendamatu skeptilisuseni, põhjendamatu skeptilisus viib kõige välistamiseni ja monoliitse negativismini, mis omakorda toob endaga kaasa vaimu nüristumise ja rumaluse. Põhjendamatu kriitilsus vähendab ka usaldust kriitika suhtes. Kui usaldus kaob, pole kriitikal enam funktsiooni, kui kaob ka kriitikameel, siis meie maailm pole enam elamisväärne, sest kui me vigu ei leia, ei ole me inimesed, siis läheneme kaosele.
Lõpetuseks tahaks tähelepanu juhtida ühele pisiasjale, nimelt oma eelmisele kirjutisele. Seal kirjutasin demokraatlikest vabadustest ja väitsin, et inimesed vaja piire. Praegu aga väidan et meie maailmal pole piire. Tegu on siiski erinevate piiridega, demokraatlikus ühiskonnas on just selleks vaja piire, et ühiskonnal poleks piire. See tähendab, et absoluutset vabadust tuleb piirata selleks, et poleks midagi absoluutset. Siit järeldubki et maailm vaja piire, ühiskonna tasemel, et poleks lõputut vabadust ega lõputut kontrolli, et poleks lõplikku tõde ja lõplikku valet. Ainult nii saame targemaks ja säilitame enda loodud ilusat maailma.
No comments:
Post a Comment