läbi hingeakna kaen pilvi
aeg kulgeb õhus kui tuueiil
jäähalost pinnale valukiiri
toob hüaliinne lühike viiv

iga lootus millalgi tuhast
enda leiab ja aitab püsti
leiab värskust õhust nii puhast
palju ahmides siiski jääb üksi