salpeetrite paukuvad väljad
üle kuuskede latvade joa
meeletusest võidunud punasel käial
leiab kuuluvus ühise toa
dipoolne on see sõnatu käsk
arutu täita on teda
verest mustad on relvad
julmus edasi elab
söestunud hirmust on muru
päike ei naerata talle
mälusse tahmunud auk kulub
ei andesta arutus talle
No comments:
Post a Comment