see kirglik müüt jälle kannustab
kindlasti, ma tean ja usun
järjekordset ajuterrorit alustab
pimedat tõde, pimedas usus

hoogu maha võtab viga,
õlitamata karusel
kajakate kõrvulukustav kisa
värvitus nutvatel pajudel

langeb jälle õhtusse
õhtu hall on ja ebasume
pimedat teed mööda komberdab
peenike, nälginud, kidur

segadus maitsetu on
ei täida kõhtu eriti ka
tühjemaist tühjast säsist
ei suuda vormida
ka rohkem ma

see pime tunne on kui kunst,
sürrealism, Dali voog
ei aita suuremgi soov või päits
arutust mõttenälg edasi loob

ent kuhu kukkuda
põhjatu on see kaev
põhjatum kui terata vurr
põhjatum kui auguga laev

eks loodame edasi
vaikust kisaga peletab
enda nälga
näljutab edasi
see silmitult
tuikuv naer.