sus tunnen ma ennast
ihu lõikavat jäisust
silmi nii kiviseid
teadmatusest

sus näen ma aru
ootamist
ja selget, nii selget
taju

ja nii sa kulged
toimid ja särad
õitsed nii tormide päevas

ja purskad ja kustud
vaikid ja kõlad
kuulad ja vestled
karjud üle kära
ei pimedast sa välju
ei tuhmu sa ära
veel lõikad ja lõikad
lõikad end välja

kui pildiraamatust...

sest upud sa sinna
kukud maha
ära saadad maru
üle tormise mere
ja lõputult,nõelatult, läbi nüri
tera

sa vaikid, ja valus su vaikus on...

hiljem sodid ja mustad,kritseldada
maha kõik eelneva kui väärangu
rebid sa puruks,põletad maha
raiud ja katkud, hävitad ja murrad
sa lõhud kõik ära

Udu raputab vihma üle pilvepiiri.