ma ei oska praegust olukorda kirjeldada. ma ei saa sellest aru, kuidas peaksingi. Kuidas saab inimestega suhelda, neid tõsiselt võtta, kui sa ei tea neist midagi, kui su lähedased inimesed teevad kõik, et sa neist aru ei saaks. Otsekohesusest pole samuti kasu, ma arvan, et see ei muudaks olukorra kulgu absoluutselt.

Ma ei oska ennast väljendada, ja endast rääkida, kellele ma peaksingi, kui inimesed sind ei usalda, on raske neile asju usaldada, kuigi ma neid inimesi usaldan.

See kõik meenutab nonsenssi, peaga vastu seina jooksmist, lõputut-lõputut ringi, mis iial ei saa otsa. Ma ei saa olla ei aus ega unustada. Ma olen selles nõiaringis päevast päeva.

Oh god.