Roheliselt sidistavad ritsikadki ei suutnud valgustada pimedust, mis kindlalt üle välja laotus. Lorente võttis oma seljakoti murult ning liikus kaskede poole. Need seisid kõikumatus tühjuses - neli puud pimeduses vaid õrnult hõõguvad. See on alati öös - üksik valguskiisk, mis oma hapruses siiski olemas on. Üksik kiir, mis iial ei lasknud vajuda öösse. Lorente tundis kasvavat üksildust. Pimeduse vilendav eluviirg käristas hinge kui nuga. Tuul tõusis. Kased liigutasid oma kuivanud lakkasid jäigalt läbi õhu, jättes siia-sinna üksikuid sakilisi jälgi. Nende haprad koored langesid mehe varjule. See lõikas ta pooleks.

Õhk hingas. Tähtede kiiskava kuma taga peitus kaskede hääl. Kõrgustesse hajuv kohin. Lorente jõudis lõpuks puudeni ning hingas sügavalt sisse.
Rahutult vibavad kajakad kädistasid pilvede kohal. Vaikus lõikus kahte lehte.
Lorente vaatas maha.
''Tere'' ütles ta
Pimeduse pimedad silmad jõllitasid
Vaikus
''Tere,''
Pimeduse pimedad silmad
''Tere''
Pimeduse pime

Keegi tõmbas teda käest.
''Tule ära, mida sa teed?'' röökis Juan.
''Maailma tuled, tere!''
''Tule ära, kurat, Lorente, mis sul arus on?''
Tuhandeid hääli kostis alt.. alt... kus üleval tema siis paiknes? Kas tähtede taga?
''Pimeduse silmad, tere!''
 ''Lorente''
Karjuja hääl vajus põhja, kas siiriuse sirutatud kätte taha?
Neljakäelise jumaluse igasse suunda.
See vajus põhja ja lõunasse ning igasse suunda.
Tuledemeri süübis öölagritsasse.
Voolamatu öö hingas.
''Lorente!! Kurat, semu!''
Aga Lorente sirutas esimese käe põhja ning vaatas tulede sulavat palet.

Ja talle meenus autosõit tühjuses.  Neeonvalgustus möödus neist kui aegadetina. Ühte imbuv mask. Kõik oli väär ja võõras. Ja kui Lorente küsis kuhu me sõidame, ütles Robert maailma lõppu. Sest liikumise määramatu kiirus kaotas tähtsuse. Meie elud olid  kiiruses kaotanud otsad. Alguse ja lõpu.
Uduste klaaside taga olid inimesed. Nad hingasid, rääkisid ning kõndisid samamoodi nagu meie. Ent kihutamine neelas nende sõnad, sõi nende õhu, kaotas kehad. Vool. Roberti hallide silmade vesi pöörles.
''Aga mis saab edasi, Robert.''
''Ma ei tea. Meie asi on ainult kihutada.''

Meenutades sirutas Lorente oma käe välja, justnagu auto vihmamärjale aknale. Kui vihm neoonmärjalt kadus kiirusesse.
Ta astus kaskede poole, mida keegi ei näinud. Neli kaske, üksikult põhjas. Ainsana murdmas öö huumust.
''Lorente,'' kisas Juan metsikult.
Lorente sirutas oma esimese käe põhja ja kõndis igasse suuunda.