1.

Ma ei kirjuta mullastanud inimestest. Tontidest, kes kivistunud silmil mööda koridore hõljuvad. Kelle käed on külmad nagu kuu. Ma ei vaata nende silmi läbi väävlihõngu, mille helgid nähtamatult kustuvad kui küünlad. Nad ei vaja palju : ka kergelt hõljuva noodi peale tõstavad kõrvad ning aknaviirgudelt sirguvad valgustriibud meenutavad neile püha valgust.


See pole inimlik. On sopistunud viirastus mujalt. Küütlenud kujutu vari, mis südameid pöörab kui veskikivi. Ta kohev siidjas kangas kerib end ümber unedeta elude,  elatud unede - nii, et keegi neil enam vahet ei tee. See kätkeb justkui tiine rasv mööda segaseid sooni, reetes end ummistunud pilkudes. Segadus kohmitsevad nad mööda tänavaid, kohvikutes teretavad tuimalt ning sunnitult. Poeski haaravad kiirelt asjad ja jooksevad.  Nad on segaduses, kui neid kõnetad : otsivad pelgupaika ja kiiret vabandust, et lahkuda. Lausutud sõnadki on tühjad nagu südasuvine vihm, mis aurustub sadades. Ning kui nad ülikondades kogunevad, lipsud kaelani seotud ja pärlid ühegi hälbeta harmooniliselt kaelas, mõtlen, et molekulide korrapära surub nad lõhki.

Ses pole verd, pole tuld. Pole rütmi, on kood. Tihedad, jõllitavad numbrid üksteise järel. Need ei ole enam inimesed, vaid sõnad, alasti sagedused. Nad ei piira sind iial, aina traageldavad tavapäraselt su ümber, ent ometi tunned sa vastumeelset lummu. Justnagu tiivulist köha, mis seestpoolt saputab ja välja tahab pääseda.
Need inimesed. Sama ümar naeratus, mille sära on kaugete järvede virvendus ööl. Hääl, millest puudub ritsikate siristus vara. Käed, kust puudub pehmus ning joon. Aina jäigad, kujutud labad.  Vaid vahel harva tunnen, kuidas mõõtmatult peenike hetk nende sisemist liiva helisema paneb. Ja siis...