sest siniste juustega taevast
ja kirsiõitest mis aias ei kesta kaua
nad võtavad ruumi
piisava verega jugadest
kui silm ei teravda
või udusest hommikust saab maalida maailma
aga lõpuni elada
kui keerlevate viiside vahelt
sõrmeotsaga puudutab tõde
mu helehalli silmi,
pideva teadmatuse värelevaid järvi
kui voogavad läikivad jõed
need peeglid
ma puhastan hinged, heegeldan õnne
mis kurbusest on heledam.
No comments:
Post a Comment