autoportree

mu pea on täis muda
ja sõrmed ei liigu ei hinga
kui kirjutan ägisevaid riime
mis kriuksuvad vabriku tänava
 vanade majade
uste
moodi

nad on tursunud
ei verest ei valust -
sopast
mis küünte alla on kogun'nd
nii nagu vaikivad kujundid
kivist taotud
peidetud kiriku taha

 ma ei ole müütiline Zoltan kreekast
võin seda sirge seljaga öelda
milles looklevad ussid
olen göötese tagatoa märkmiku
kustutatud leht
mille isegi olematu nägu
muutub koos päikese suunaga

kuid siiski

kaotades igaviku värvid
kiriku vitraažaknalt
arvavad mu dendriidid
edastavat maailma impulssi
hetkelise juhulolluse pärast