Valguspäev

Valguse hägune heksagramm vilas Jonase udusel pilgul, aga mees ei liikunud paigalt. Ta istus rahulikult viienda allee kasimata pingil ning kuulas punarindade sidinat. Jonase peas ei olnud ühtki ideed. Ta näris aeg-ajalt oma kasimata küüsi ning tegevusega ühele poole saanud, haigutas igavuses. Tõepoolest, allee-elu oli tol hetkel enam kui tegevustevaene. Kõrgel taevavõlvil kõrguv päike paistis küll jumaliku valgusviiruna parki, ent ükski hing peale Jonase ei olnud huvitatud ilust osa saama. Punarinnadki laulsid paar minutit ning lendasid okstelt minema. Hetkeks oli puude kohalt kuulda vareste kraaksumist. Nemadki kadusid.
Jonas sulges silmad. Talle tuli meelde vahutava habemega rabi, kes kunagi ütles : ,,Kõige tähtsamad asjad sünnivad suurimast vaikusest, ent inimene on selle taipamiseks liiga rumal.''
Jonase võpatas. Mis siis kui just silmade sulgemise hetkel oli maailm kuju muutnud? Mis siis kui ta nüüd leiab ennast hoopis Tiibeti kiltmaalt või Sahara kõrbest?
Hirmust vaevatuna ei suutnud Jonas minuteid silmi lahti teha. Ta proovis end piinavatest mõtetest vabaneda. Mõtle numbritele, korrutas ta iseendale.
Ja ta nägi, kuidas kuuest kuusnurkast joonistus maailma valem ning kuidas kohtlane astus mõõdetud sammul selle tsentrist väljapoole. ''Kui ta jõuab äärmise kuusnurga äärmise servani, moodustab müüt. Ta saab jumalikuks,'' arvas Jonas.
Ühtäkki tundis ta oma suletud silmalaugudel pitsitust. Ehmunult avas mees silmad.
Ta ees seisis lokkis juustega neiu. Tüdruk oli üpris kaunis, pargis valitsev valgus andis ta sinistele silmadele sügavust ning ta kitsad huuled olid täiuslikult mõõdetud joonega.
''Vabandage,'' alustas neiu kädiseval häälel,''oskate te öelda, kus suunas asub Tšehhovi teater?''
Jonase näole ilmus segaduses inimese kohmetu naeratus.
''Mulle tundub, et olete pisut eksinud.''
''Misasja?''
Neiu elurõõmus sädistamine ajas Jonast muigama.
''Noh,'' alustas ta juba enesekindlamalt ,,Tšehhovi teater asub siit 300 kilomeetrit eemal.''
Hetke pärast lisas ta naeratades : ,,Aga siin linnas on teisi teatreid küll. Mängukava peaks üpris sarnane olema, mu onu töötab kommertsosakonnas, kui soovite..''
''Ei,ei,'' katkestas neiu teda tõsinedes ,,mul on vaja tingimata Tšehhovi teatrisse minna.''
''Seljuhul tuleb teil rongi peale minna, ja kolmsada kilomeetrit itta sõita.''
Neiu pilk mahenes ning ta istus Jonase kõrvale pingile.
''Oh, ei. Mulle ei meeldi rongid, bussidest rääkimata. Teatris jõuab ju terve elu käia, kas pole?''
''Tõepoolest,'' tähendas Jonas mõttetult.
Tekkis minutiline vaikus. Teeküsija jõllitas Jonast jultunult. Mehel oli piinlik, aga ta ei osanud kuidagi käituda.
''Pagan, ütle nüüd ometi midagi,'' mõtles ta kärsitult.
''Mis su nimi on?'' päris jõllitaja, justkui Jonase palvele vastates.
''Jonas.''
''Ah, et Joonas? Oled sa pühak?''
Jonas juurdles, kas neiu on rumal või heidab ta üle nalja. Tema siiras pilk näis rääkivat esimese oletuse kasuks. Ta vastas lahkelt :
''Ei, mitte Joonas. Mu nime hääldatakse d-ja ž-ga. Nagu džonas.''
''Kas sa näed!?'' imetas neiu tobedalt. ''Kust kohast sina veel pärit oled?''
''Bilbaost. Meie kodulinnas olid pidevalt rahutused ning vanaisa kartis baski äärmusrühmitusi. Üldiselt ei olnud seda väljagi paista, aga kui jutt vähegi poliitika peale läks, hõõrus vanaisa närviliselt käsi kuni ta vastu ei pidanud ja lauast lahkus. Lõpuks keelati meil kodus üldse baskidest ning rojalistidest rääkimine, ent vanaisa teadis, et linnas toimuv meil mõttes mõlgub ning kõndis tihti rahutult mööda maja ringi, ise kõva häälega arutledes : ''Lõppude lõpuks on meie oma baskid need, kes meid maha notivad. Isegi neist pagana Madridi koertest on nad hullemad.'' Lõpuks ei kannatanud mu ema enam toimuvat välja ning emigreerus meiega siia.''
Neiu oli oma küünarnukki toetanud pingi seljatoele ja kuulas süvenenult, kuid ta silmist helkis mõistmatus.
''Ja teie nimi, preili?''
Neiu naeratas võluvalt, kaskedelt langev vari muutis ta silmad sügavamaks.
''Ma arvasin, et me oleme sina peal.''
''Oh, kui totter see tüdruk on,'' arutles Jonas. ''Temas on mingi imikulik rumalus. Ent samas on ta nii ligitõmbav. Ta lapsiku lolluse taga on salapärane kavalus.''
Ta pööras pilgu neiu poole. Too jälgis meest juba pingsalt. Neiu silmad olid langevast varjust veelgi tumedamad. Jonas riivas kergelt kõrvalistuja kätt. Neiu ohkas õrnemalt kui öine tuul. Ta põimis on peened käed ümber Jonase kaela ning suudles teda kirglikult. Jonase peas kõlises kiriku magus kellhelin ning hõljus jasmiini erutav hõng. Kõige armsam punarindl lendas ta kaela alla ja tegi tsiittsiitviit.
Kõik oleks kestnud justkui igaviku ja kui Jonas silmad avas, arvas ta, et ajal pole enam tähtsust.
Neiu tõusis pingilt püsti ning ulatas peenelt oma käe. Ta nahk oli puhtam kui siid. Jonas kõhkles hetke ning võttis robustse liigutusega käe oma pihkudesse otsekui hinnalise aarde.
''Niisiis, Sara,'' ütles neiu selgelt.
''Sara,'' pomises Jonas järgi.''
''Jah,'' neiu ilmes oli armulikkust ning lõbustatust, ''mu nimi on Sara. Oli meeldiv Sinuga tutvuda, Jonas.''
Tantsiskleval sammul suundus Sara põhja poole.
Jonas vahtis lahkujat suu ammuli, kuni ta silm enam ei seletanud.