Skulptuur

Päike oli tuhmunud. Ükski lind ei laulnud.Puuvarigi ei värahtand.Toomas vaatas üles ja õhkas. Ta sirutas käed taeva poole. Käed oli pragulised ja kortse täis. Hele vihm langes alla. Heledast sai tihe. Tihedast sein. Seinjas vesi kukkus taevast alla. Toomase käsi kattis vesi. Hämaruse kuma peegeldus pihkudelt. Toomas hingas. Toomas õhkas.
Vihm keeldus lakkamast. Suured kardinad langesid majadele ette. Toomas ei lahkunud. Toomas hingas, Toomas ohkas. Pilved läksid tumedamaks. Hall taevas joonelisemaks. Ohkamine lakkas. Hingamine mitte.
Kolm sammu paremal asus järv. Järvel üksik paat. Paadis ei kedagi. Toomas astus kolm sammu paremale. Mehe külmad käed värisesid erutusest.

Paadipingi all lebas võti. Toomas tõstis selle üles. Ta sirutas käed laiali. Pilk vaatas taevasse. Võti keerles lukus. Kriks.
Nüüd ta seilas. Lained vaheldusid. Hämarus murdis oma kiharaid. Hämarus katkes. Tuli öö. Pimeduse metsik puhkimine.
Toomas katsus südant? Kas ta hingab? Veri kehas ringles kiiresti. Paiskus arterist alla. puuuuhhh
Lendas pahinal kopsudesse. sahhh
Nagu vee hele kahin. Siin, Toomase kõrval.
Tuul tuli kõrva ja sositas. Ilma häbenemata. Hoiatuseta. Toomas võpatas.
Oli hirmu ja erutuse segu. Südamekujuline lagrits õhkas.
Toomase sees ärkas liblikas. Rubiinsilmadega väikseke.

Neli tundi seilas paat järvel. Teekond ei lõppenud. Kell oli null. Ees seisis udu.
Toomas tiris lukuagust võtit. Võti haihtus käes.
Järveveel peegeldus kuu. Selle läikivad silmad olid rõõmsad.
Väiksed nööbid. Justnagu liblikal.
Toomas kõrvas tegi keegi tsiittsiitviit.
Hõbedane linnuke lendas välja.
Toomase naeratus oli justnagu surm.
Ta heitis aerud vette.
Vihm sadas pahinal edasi. Toomase riided läikisid.
Oli aeg uinuda. Vesi vaikis.
Toomas heitis pikali. Tähed tulid lähedale ja jäid tasa kuulama
Toomas sulges silmad. Öö puhkis vaiksemalt. Nagu sügavalt uinunu.
Pime taevas muutus mustemaks.
Kivistunud Toomas heitis magama.