Teisipäev

Nad tõstsid silmad ja vaatasid üksteisele otsa. Tagurpidine linnulaul murdis järjekindlalt vaikust. Kogu õhk näis paisuvat nagu teisipäeviti ikka. Ikka tolmuseim päev nädalas. Ent nende vahele hakkas siginema ka midagi uut ja nähtamatut. Lisaks paisuvale tüütutule õhtule ärkas midagi uut. Rabanev sõnatus. Nad vaatasid üksteisele vaikides otsa ja ootasid teineteist.

Jälgides üksteise jõudmist iseendatesse, mida ei olnud.

Hallid vihmatud pilved hakkasid hajuma. Heleda taevavao vahelt tõusis tasapisi kuldne taevakee. Suur lõõmav päike kõige tipus. Õhu paisumine aina jätkus. Avarduv valgus ning nimetu tolmsus sõlmusid üksteisega vastuolusse.

Aeg hiilis jooksis muutus.

Tund-tunnilt möödusid neist inimesed. Läägelt lõhnavad daamid oma liiga suurte kübaratega, ruudulistes pükstes veidrik, liiga tavalise välimusega noormees ja kolm slaavi verd kaunitari. Ent nemad ei liigutanud. Aina istusid oma kulunud pilgul, mudides vaikuses oma peopesasid.

''See on mõttetu'' ütles Io aeglaselt enda all vudivaid sipelgaid vaadates.
''Mis?''
''Maailma avastamine.''
''Kas sa raamatut lugesid?''
''Jaa.''
''Ning mida sa leidsid?''
''See tegi mind nukraks.''

Selsamal hetkel muutusid Io sinised helendavad silmad tohutult kurvaks. Asuurne pupill tõmbus tasaselt kuivaks. Sinisest sai hall.

''Mis sa arvad inimestest?'' küsis Myah. 
Sinised liiliad sirgusid kõva mulle murenedes.
Io langetas pea ning tihkus tasa nutta.
''Inimestest.''
''Ma arvan, et otsime lõpmatuseni iseennast.''
''Me, kas siis üldse me?''
Taganev lumevall langes ometi omaenda raskuse all maale.
Valged kohevad helbed täitsid maa oma määratud rahuga.
''Ma teadsin, et on üks aken. Ma arvasin, et on üks aken, mis näitab mulle inimest. Varjust tulevat inimest, kes mulle härdalt naeratab. Ma kujutasin ette mind ja teda. Meie kohal olid lambakujulised pilved ning me lamasime selili murul. Ma näitasin talle üht pilve ning me naersime koduselt. Ühtehoidvalt. Soojalt.''
Io nägu oli hall taevas, mis oli vihmatud pilved taevakeele loovutanud.
'' Sa oleks pidanud tähti vaatama, mu armas'' ütles Myah.
''Ma tean.''
'' Sa oleks pidanud tähti vaatama, koos minuga too õhtu. Me oleks läinud koos koju mööda kitsaid vihmaseid tänavaid. Me oleks poriloikudes koperdanud ja naernud. Ilusaid aegu meenutanud. Sa poleks oma sooja kätt võtnud. Sa ei oleks..''
''Ja sina ei oleks lahkunud.''
''Aga mind ei olnudki ju kunagi.''

Io jäi kole vaikseks ning nuttis vaikselt, kuni tundis, et aeg pöördub tema vastu. Nad istusid teineteise lähedal öises aias. Ajal ei olnud tähtsust. See liikus end maagilise teid pidi. Pööristes. Aeg mässis lõngana ennast nende ümber, unustades oma kaduvuse. Tulles alati tagasi. 

''See oli ammu,kas pole,'' ütles Myah Io ähmaseid mälestusi silmitsedes.
''Jah, ning ometi nad puudutavad mind.''
''Inimene ei ole loodud olema ükskõikne.'' sõnas Myah seejärel. Ta hääl hajus langevate helveste taha. 

''Vahel tundub mulle,'' jätkas Io rahutult,'' et kõiges on maagilist. Selles, kuidas aeg mässis ennast meie ümber ja ma vaatasin su ebamaistesse silmadesse ja kuidas iga sõna kõlas kaks korda kauem kui ta pidi ning me tundsime kuslapuulõhna mis aeglaselt meie kohal voolas kui iga sahin rohus oli kuulda ja ma ei teadnud kas see oli õhus elav niiskus või minus elav ritsikas aga mu silmadest avanesid ojad lõputud nimeta kogud mis unedest tõusid korraks üles ja ilmutasid oma kujutut palet kui nad tulid varjukeepidega irvitades mu üle ja ma tundsin et nende keseks on kuu mis nii jubedalt hundilikult minu hirme valvas ja ma pidin sind kinni hoidma sest sinuta lennanuks ma piirideta kosmosesse ning minus segunes hirmutus ja armastus ja hirm mis ei olnud hirm aga ängi ja nukruse vahepealne ning kõigest sai sültjas pimedus mis oma igavlikkuses laius meie kohal. Ma arvasin, et aeg on igavene. Kuid nüüd ma tean, et üks aeg ei ole teine. See,mis oli, on vaid osa ringist, mis murrab endast välja. Ja need mälestused on osa minust välja sopistunud osast.''

Myah tõusis pingilt ja astus taevas helendava päikse suunas.
''Kas ma magan?'' küsis Io pingilt arusaamatuses üles hüpates.
''Ei,'' vastas Myah ja jälgis oma peos sulavat kristalli. Värvigamma kattis võrgustikuna ta teravaid tahke.
''Aga kes sa siis oled, vaim?''
''Ma olen osa sinust. Ilma minuta lendaksid sa piirideta kosmosesse.''
''Aga miks sa siis läksid?''
''Ma ei läinud,ma olen alati olnud. Sa ju ütlesid, et hetk sopistus välja, aga mina jäin su tsüklisse pöörlema nagu aeg, sest ilma minuta ei oleks sind.''

''Myah,Sa..''
Samal hetkel kadus Myah langevate lumevallide taha ning teisipäev tõmbus jälle selginedes kokku.