Pealkiri on laenatud Cezslaw Miloszi raamatult, mis mulle väga meeldib. Selle pealkirjaga tuli lihtsalt üks väike pildike pähe.
Suured mehed läksid. Tõsiselt suured, mitte hetkeks. Nende hõbedased käekellad särasid päikse käes ning hästiistuvatel pintsakutel polnud ühtki plekki. Nad rääkisid kõva häälega :
''Härra Northberg, mida teie arvate Dawesi plaanist?''
''Aga kuidas on investeerimisega? Julgete oma raha veel paigutada?''
''Jah, säärasel pingelisel ajastul..''
Suur Nothberg kõndis, pea mõtlikult longus, samal ajal kui teised suurmehed ta järele justnagu pesakonna kutsikad jooksid.
''Härra Nothberg, härra Nothberg rääkige meile ikkagi, teie olete ju ekspert.''
Aga ühe kase kõrval, kollaste lehtedega pargis, vaatas neid väike koerake. See oli üpris nooruke taks, kelle käpal punetas sügav lahtine haav. Koera üks silm oli juba valust suletud, samal ajal kui teine, abitusest pärani, mööduvaid mehi vaatas. Ta istus peaaegu hiirvaikselt, mitte tahtmatusest, aga suutmatusest metsikus valus rohkem kui üht kerget niuksatust esile kutsuda.
Härra Nothberg vaatas isalikult oma püüdlikuid jüngreid. Ta köhatas veidi ning ütles siis kõlaval häälel :
''Seltsimehed, minu arust on tähtsaim jääda kõikide väliste murede kõrval inimlikuks!'' Poisilikud kuulajad, võlutud kõneleja vaidlematust autoriteedist, ohkasid lapselikult ning kiljatasid siis : ,, Muidugi, muidugi! Jääda inimlikuks. Enne ligimese armastus ja alles siis raha!'' Nad kalpsasid võlutult oma õpetaja järgi, jäädes ikkagi suurteks meesteks, kallite kellade ja kulumata kingadega.
Suured mehed läksid. Nii, et keegi ei julgenud neid vaadata. Nii, et kõik tahtsid neid vaadata. Isegi päike tõusis säravamalt esile.Aga keegi ei märganud teeäärset koerakest.
No comments:
Post a Comment