pärastlõuna lõhnad

Söönud kõhu täis, vajus Norman pikkamisi pingile. Ta tüsedavõitu kõhu väheldased lihased lasid pingutusest kergendunult lahti ning laskusid minnalaskvalt toolile. Mees lasi endast välja kerge ohke. Juba uinumise lähedust tunnetades, sulges ta silmad. Väikesed pildikesed liginesid talle, pisikeste kübaratega mehikesed.

''Meie oleme unesaadikud, Norman'' teatasid nad.
''Jah, me tulime sulle und tooma. ''
''Ole nüüd hea ja unusta kõik.''
''Norman.''

Norman tundis kasvavat lahtilaskmisihalust. Mida kõike on vaja lahkumiseks? Mida raskem on loobuda, seda ahvatlevam see on, kahtlemata. Mida rohkem Norman seda mõtet peas liigutas, seda raskem tundus olevat uinuda. Ta pigistas oma rasked silmalaud veel veidi kõvemini kinni ja hingas peenikest õhku.

Teatud peen hõng tungis ta ninna. See tantsikles pisikeste jugadena mööda värelevat õhku. Oli õhem kui tasane tuul akna taga, kui vabisevad lehed. Laulurästad jäid vait ja kuulatasid. Hõre lõhn tegi endale teed. Ta möödus tänaval kõndivatest inimestest, valesti pargitud autodest, liigeredalt siravatest tuledest. Ühemõtteliselt siirdus ta ainult mehe suurte sõõrmete poole. Ta oli minetanud kõik ja nüüd oli ta kohal.

Norman taipas äkki ehmatusega, et unesaadikud on kadunud. Ta kompis kätega õhku, arvates et neid varjavad nähtamatud barrikaadid.
''Kus te olete?'' päris ta ehmunult.
''Sõdurid saadikud?''
Aga keegi ei vastanud, ja pärastlõuna lõhnad tungisid aina selgemini esile.