ütlesin et korduvate silmade tagant
võib näha maailma mustrit
tillukesi jooni
siniste jugadega hajumas taevaste taha
kuid kõiketeadja ahnete hammastega
sai hammustada vaid õhku
ja liiga valju vaikust
nüüd jah nüüd
aga mis on nüüd
keegi ei pure ju tühjust
ka klaasist jeesust hingand
külapoiss ei näinud igavikku
sest voolamise türannia on lagrits
kuu nii külm ja kauge
sõnad kanged
karged silmad pragunevad justkui puu
ma ei tea mis on valem
see voolab mööda seina maha justnagu liiv
kui aeg
silmad pahupidi enda sees on peidus
siistäpselt siis kui öösel peegeldub aina
igaviku ńaeratus
No comments:
Post a Comment