kallite kaasteelaste
lääged lälinad zavoodi kulunud toolidel
täidavad haisvatel reedetel
ruumi justkui nõidus
neil õhtul on mu silmad ära kulunud
mu sõõrmetes on roobi-, läga- ja tolmulõhn
me vajame puhastust
me tahame  kirikukellade kaledat kõlinat
me tahame siidkleidis pianisti
me tahame
jess ma õppisin rattaga sõitma
jess ma õppisin lugema
jess ma õppisin
ja nüüd ma oskan
siirast rõõmu
 aga mida ei ole?

kus on metsikud hinged hiljem
kus on kodu
 kuhu lähevad nad
näod vajunud lossu nagu haiged kopsud
suud meelevaldselt kõrvuni
ning hais mürgitamas tänavaid
nad jätavad maha räigelt
tavapäraselt hukkuvad saatused
ja mittemidagi järeldava filosoofilise
pudi-padi

ja me ei oska olla hiljem
me ei oska olla hiljem
me ei oska olla
hiljem
hiljem
hiljem
ja homme
sest homsest ei ole
ei ole hommikupohmaka asfaldihaisu
ei ole tšekkidest täidetud rahakotti
mõttetuid võlgi sõprade ees
ei ole armuavalduseks antud
liblikaid liivastes taskutes
mittemidagi ei ole
sätime zavvi peldikus higist maltsa korda
täna ju veel kestab