me läheme koos minevikku
mina oma lõhkiste kulunud ketsidega
ning sina veninud
poriste tunkedega
me ei räägigi palju
vaid mõni üksik lüüriline
lehehingitsus
puhkava taeva rahulolev ohe
heliseb õhus

varsti on õhtu
aknad tihenevad
majad kaugenevad aina
horisont muutub üha hägusemaks
varsti ei ole sindki enam kõrval
oled kaugel looduses
olen kohal, mõtlen
ja istun maha