kui kuulen sind rääkimas
siis tegelikult tahan kuuldaa
väsinud minimalistest
puhanud röövlitest
luudest mis helendavad pimedas
kurjade vaimudena laskumas
asfaldile tõstmaks õhku
väsimuse lehka ja loobumise lehka
ja haige mõistuse eksinud lehka
ma tahan kuulda
kõikidest pentsikutest tänavamaalijatest
kes magavad sildade all ja parkides
märgade okste vahel hallis kuhtunud liivas
kes võivad paikneda tasapisi hõrenedes
tänavanurkades kirjutades
midaiganesridu oma kõrbenud lihaga
samalajal lagunedes
ma tahan kuulda su hääle samaaegset
kõrgust ja madalust
kui langed ja tõused nende metsikus
kõrguses ja madaluses üheaegselt
nagu marutõbine ingel
ma tahan tunda neid
hulle maailmalapsi kes kuulevad
pimedas üksinda saatuse timpaneid
minevikku vägivaldselt kaasa toomas
ja kes pagevad öösiti
lutsiferi rõlge näo eest
tundmata oma luupainajate ligedat hingust
nüüd ja praegu siis kui see on päriselt nende
südamesse sadenenud
kuri silikaat
aga enim tahan
et oleksid nende kõikide nägude projektsioon
mõnes avaras kõledas saalis
valvamas ja kaitsmas
igat üksikut painajat
No comments:
Post a Comment