hing

akna tolmuselt määrdunult klaasilt
põrnitseb sind ikka
augustikuu pesemata nägu
tähisöö kile sonaad
otsustusvõimetutes hingedes

ja ometigi oled sa akent
kümme korda puhastanud
meeleheitlikult nühkinud
nagu pühiksid maha
oma kahetsust
oma süüd mineviku ees

kõik on jälle sama paeluv
nii ebamaiselt anduv kui
suveöö viimne kuma
raevukalt pekslevas vihmas

novembrikuu teisel õhtul
süütad küünla
mälestuseks
ja kõik jääb vait