pilland kildudeks puruks
põrandal kühvliga
korjand vastkuid tükke
koledaid kilde mis eraldi
on mitteolemise talumatu manifestatsioon
mitu korda oled sa peaaegu kukkunud
õõtsunud lõppemise kuristiku äärel
sama ohtlikult kui mõtted
valgete seintega köögis
hommikul kus kõikjalt koorub värvi maha
ning sa ei tunne omaenda varje
mitu korda olen
keeland endal sind puudutada
mitu korda olen peitnud
su kangeid opaale
uste taha lukkude taha
ning noominud seda lääget pettust
end mitte kummitama
ning kuigi sa vahid mind peeglist
väsinult kui räbalates rändur
alati mu hinges kipitab
kui viskan su minema
ja kuigi su raskus
rahmeldab mu hüpotalamuse
rahutus pendlis
kaotan su algosakesed ära
tegelikku kadu adumata
No comments:
Post a Comment