mu aknast paistvate olematute mägede hingus
on külm ja rõske
külm ja rõske
kui koolnute suletud silmad
kõhklevalt surematuid kabeleid
kandnud mullas

vahel öösiti näen neid peeglis
joonistamas
mu pimedusse kihutavaid liikmeid
kriitvalgeid põski
ja sisemusse lainetavat merd

lõppude lõpuks pole ma rumal
ja toon nad siia
sõnadega valgesse maailma