räpased joodikud laial tänaval
puhuvad oma needust nagu
kategoorilist imperatiivi
nende olemasolekut ei märka keegi
kadumist aga küllpi
igaltpoolt tuleb uusi
häirivaid ja märkamatuid
teadjamehi
osa piiluvad vaikselt
teised jõllavad nagu mõni
hulgus pavlovi ooperit
vanad mehed ei karda
nemad kõnnivad edasi
kannatustes süttivad eesmärgid
ja kahepalgelised valed
sihilik enesepett ja jäised närvid

öösel kaks murran jälle ajalehe pooleks
mitte väsimusest
tava lihtsalt nõuab oma nõuab oma
endaarust olen passiivne jeesus
patsutan lepikult õlale
kuulan inglinäoga
ja ütlen pole midagi
pole hullu
tegelt aga piinlen neist nägudest
piinlen neist tühjadest sõnadest
ja armutust ööst
homme on ju sama neil
samasamasama tuttav
magamine külmas
potentsiaalselt kuselaigus hämaras ja õelas öös

vabadnustkassaateanda kümme senti
jah ma saan aga ei tohi
ma ei või olla järjekordne
humaansuse eksperiment
inimkonna naeruväärne nurisünnituslik
valepeegeldus
ligimese aitaja