kas võib vahel elus tunda , et maailm on tagurpidi ? kas võib vahel tunda , et kõik võib muutuda viie minutiga , või kümnega , või võib-olla see ei muutugi . vahel on mul tunne , et ma teen koguaeg midagi valesti , ja vahel on mul tunne , et kui juhtub midagi halba mida ma ära hoida ei saa , siis see on loomulik valgusekadu mu südames . jah , seda ei saagi teada , arvatavasti , kuid midagi peab sellest valgusekadust ja muutumisest ju ometigi välja lugema , sest muidu oleks kõige tundmine sama mõttetu kui tõus ilma mõõnata , siis poleks ju tasakaalu . ja siis oleks meie süda ja peagi täis uhutud kallas , kus massiivselt möllab kurbus , teadmatus , ehk valugi ? jah , see valguskadu tekitab mus segadust . väga palju kohe . ma ei mõista vahepeal üldse midagi ja võibolla olen vahel kurbusestki nii segaduses et ei suuda selgelt mõelda , sest vahel mu mõtted reageerivad hoopis valetpidi ja ei leia seda õiget peatükki sellest üüratust eeposest . Vahel näen ma valguseni jõudmiseks mitmeid avasusi , mis viiksid välja sellest pimedast tunnelist , ja vahel ei sobi mulle ükski neist . võibolla mõne tee on liiga porine ja samas teise tee on liiga auklik , kolmas tunnelikäik aga ähvardab kokku vajuda . Aga kokkuvajuv tunnel vaid võib kokku vajuda , ning see ei tähenda et ta vajub , temast oleks kõige turvalisem läbi pääseda , kui veab . kui ei vea siis aga kõige raskem . jah riskimine , kuid samas kunagi eitea , mis riskijatega juhtub pärast kaotust , kunagi eitea . vb riskija pääseb ka pärast tunneli kokku vajumist valgusesse , võibolla poris käija jalad puhastuvad pärast käimist sest ta oli mõistlikuim , võibolla auklikus tunnelis käia ei kukkugi ühtegi auku või pääseb kõigest puhatana . ma ei tea seda , ja ei saa kunagi teada , ja mulle sobib see , rohkem sobib kui ei sobi