täitsa algul sa avad
vabalt oma silmad
sama kergelt kui jagab
hommik oma ilmad

edasi sa näed
mitte ainult headki
sama palju kui päev
endas saladusi veabki

ja siis sa pöörled
juba oma rattal ringi
ja puudutatult valust
saab esmalt su hingki

ja siis on hea
sa ju pöörled kahevahel
ja siis segadust seab
peas su sündmusteahel

ja siis on valu
mis lõikab kui teras
ja siis on elu
mida sa ei tea et elad

ja siis taevas selgineb
ja tuled välja valust
päike , ta ju helgib veel
ja tee leiad välja pimedast salust

ja kaua see pöörleb
see ratas su sees
elu möödub
alati paistab midagi ees

ja lõpuks oled hall
taevaski tundub nii
tundub et südagi on hall
kuigi veel eredamini ehk tunnebki

täitsa lõpus sa suled
kergelt oma silmad
sama kergelt kui kaasa võtab
öö oma ilmad