lendan kõrgel
kuskil , ma ei tea
selle tundega on võrdne
pakule asetatud pea

ja merelaine
uputab torm mu pähe
ja mu hinges valitsev paine
suudab südames rõõmu teha vähe

mürk mu südamesse mõjub veel ikka
erkad ikka mu tunded
ja arme hing mul laob veel ritta
ja tühjuses veedan ma tunde

ja kaevus ma ujun
pimeduses upun
üksinduses sumpan
sest ära eksinud on tunded mu sees
ja mõõn nii sujuv
mis kaldale uhub
ja valust on tuntav
kannab endas kurbust , selles rikutud vees

ja jälle jooksen ma ringe
metsas , kus linnulaul
mul sügavalt läheb hinge
ja kasepuu end imetlema surub

jään magama seal metsas
uinun
sügavalt , kuni vajun ,
vabastavalt ,
alla ,

ja jõud mind puudutab
ja tõmbab
ja tirib

ja sikutab mind alla
ja mina ei astu vastu
vaid allun
sest jõud mul puudub mis karjuks

päästa mind , enne
kui kaon