Ta kahte lehte heidab
küünarnukielud
nii nurgelised justkui
kivikaljud
ent ta hõllandus ta kõhrevahus karjub
ning lootused ta paiskab nurka nagu lelud
Ju tema tajus
teguhetk on lookas
on vilkas öös tal
jõudehetki palju
oh, ajusööp, mis
hõirepärgi ootab
oo, hõre hing,
see hingitsemas rajju
No comments:
Post a Comment