hull otsib kullasõõrset palet
kui mald jääb eetrimeres halla
ning meel on härras
kahvatu ja hale
verekoorik närib haavamatut kanda

sünd ümbritsetud kiirte ümbersuunast
kus iga valgushõrk on paigutusest vaame
ning morfos üdist õlani on mäda
pilk suunatu ja hoiak kaame

nälg näpistab ja vaob
kui laine vetevallas
soov rõhub mõõdetuid süsteeme
unistus ruug aknaraamil halub
ulub sügistuule seeme

torm raagus puudel justkui
eilse hirmu kübe
sein ahistav nii piirav aine
rind kipitab, on murepaistes kude
ning unesängis elab paine

oh, haiged rahvad seotud oma saatusesse
kätt käte küljes hoides kandes haigust
oo, eluoja lättes kaotusesse
nii hirmus viis, nii võõraist paigust