Krüptoontalamusega Jaak.

Inimolevuse IV seadus : Jadasuse pöördvõrdeks loodaks dadasus.

Ajad väljuvad üksteisele ridamisi ja see ongi parem, kui olla aus.
Jaak väljus turris juustega vannitoast ja pani pintsaku  selga. Ta silmad kipitasid öisest magamatusest ja vajusid lohku. Telerist tuli reklaam, viisteist minutit, ja miks ta polnud magand ? Ent ajaruum ja väsimus.. kõik. Õues sajab lund.. korraga ning palju, kuid jääst aken muudab ilma uurimise raskeks.. oh well.

Kuhu sa lähed, musi? hõikas Mia teisest toast.
Noh, kuule.. tead..pole tähtis.
Kuidas ? Sa jälle salatsed.. mida ma peaksin nüüd tegema ? Mõistatama, muretsema.. kahtlema. Ma usun sind, ma usaldan sind kui ei kedagi teist, ent mis muud saab ette võtta minusugune mahajäetud hing kui muretseda. Kas sa tõesti siis ei..

Nii uks siis vajus hingeilt kinni.Mia läks aknale ja vaatas, kuidas Jaak kadus lumesaju taha. Klaasistunud silmilt langes pisar ning maja täitus Mia meeleheitlike edasi-tagasi sammudega. Lõpuni, kuni langes ta härdalt voodisse ja uinus nutumaiguselt.

Jaagul oli väga kiire. Ta pidi minema mitte kuhugile.Mitte kuskit on veidi liiga jubedalt lihtne reglementeerida. See on olemas, sest muidu ei saaks. Hinges väreles viskoosne veri. Meri kahe koleda paneelmaja taga.. vabadus.. jõud ja igatsus. Nihilistlikud ideed selle mõttetusest..

Ma kaldun liiga teemast kõrvale, mõtles Jaak imelikult, ja leidis, et ta peaks kiirustama, et mittukuhugi jõuda õigeks ajaks.

Postiljonid kolmandal alleel läksid viisakalt Jaagust mööda. Kõigil sirged seljad ja puhtad mundrid. Jaagu olevik tühi tahtis kaasa marssida.. just marssida. Viimane postiljon jäi seisma ja vaatas talle pikalt otsa.


Therefore I'd never been to Spain, he claimed. And smiled spontaneously.
Jaak silmitses teraselt seda veidrikku. Tal olid pikad silmad ja kitsas suu. Juuksed kergelt ruuged ning salkus, kammimata ripsmed kahte lehte laiali voogamas. Ja kududa ta oskas ka, suurepäraselt, he added.

Jaagu mõtteis mõlkus veel ähmane idee mittemiskist. Ähmane lumesadu tal täna sinna jõuda vist ei lase. Ja polegi vaja. Peirce'i loogika will do for the rest of the day. 

Naljakaim süsteem oli siiski veel sõreline. See oli seotud ta unega, et kõik, mis praegu ehitus ta maailmas oli fiktiivne. Kummaline reaalsus, kui reaalsus on unes ja und on võimatu reaalsusega sassi ajada, sest une reaalsus on ebareaalne, ent reaalsuse uskumatu ainsus ei lase reaalsuse olemasolus üldse kahelda, mis ei tundu absoluutselt reaalne, ent on seda, sest meie reaalsustaju põhineb vaid sellel, mida meie peame reaalseks, mitte, mis reaalselt on seda ning seetõttu meil ei olegi fundamentaalselt reaalsust, mis üldse laseks otsustada selle üle, millal me oleme unes ja millal reaalsuses ja kas üldse uni on reaalsus või mitte, kuna alati on võimalus, et unes tehtud teod ongi tegelik reaalsus, ja meie reaalsus on unenägu, või on nad mõlemad võrdsed reaalsused, milles tehtud teod avalduvad kunagi summa sumarum.


Aaaa.. ja ta avas silmad ja ruum voolas.


Fiktiivsed väljad on kindalaekakujulised ja võib-olla ehtsad. Nii sütitub hirme kõige ja kõigi ees.


Nüüd avas ta päriselt silmad ja uni sai otsa, mis võib-olla ei olnudki uni.


Jaak tuli duši alt ja pani pintsaku selga. Ta silmad kipitasid magamatusest, mis võib-oli ka fiktiivne või  magas, ent telerist tulid igavad reklaamid. Ju mäluauk.. ja postiljon, kes oskab hästi kududa.


Pimm-põmm.. jadade raske ruudukujulisus aegruumis.