I
- Ma kaldun teedest kõrvale, mõtles Mihkel trammiteel, kui järjekordne masin tast mööda vuhises. Mis lõputud teed, mis kaod, ja ometi suunduvad nad suundvõrdselt üksteise taha. Ja kõik. Läinudus.
See kaotusehirm räägib minuga, kuis inimene banaanipoest, üks müüja seitsmesilmaga. Ühegi silmaga ei vaadanud ta minu poole, ent jõllitas siiski mu tumedatesse hingesoppidesse, kus keerlesid nälkjaslikud lillad ussid ja pimedad šarlatanid, olles ise teadmatuses oma pettusest. Ta nägi seda kõike ja tundis mulle kaasa. Jälestus. Ma jälestasin teda ja sedagi ta nägi.
Visionäär, kes mu selja taga seisis - ma ei olnud teda oma raevus märganud - muigas rahulolelikult ja saatis põlgliku pilku seitsmesilmse poole. Ta haaras leti juurest Snickersi batooni ja lasi kuuldavale heledakõlalise kriiske.
- Sniiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiickeeers, hüüdis mees mu selja taga.
Ma ei suutnud vaatamata jätta. Seal ta seisis hõbehallis triibulises ülikonnas ning kollase kaabuga lembnaeratav mees, kes pilku minu omalt suuta ei tõstnud. (See peabki nii olema, kuradi baptist.) Ekspresseeriv kõnnak, mis palus minult tema järelekõndimist, oli domineeriv. Mulle tundus, justkui järgiks terve saal selle vaikset sosinat, hüüet. Ta tõusis, saal, ja igatses selle kõnnaku järele, ja siis ärkas, toibus. Nad olid kaotanud taas valguse, mis siiamaani sätendas minu silmis, silmades, mis olid talle mõeldud. Ma järgnesin ning haarasin täpselt sama batooni, mille oli haaranud šarmantse kõnnakuga meesterahvas, kes nüüd seisis mu ees. Ta pöördus mu poole.
- Igavik, ilumeele igisätendav vaikus, mu aeg. Minu pilk ei tüütu sinu silmasärast, ja palun ole siin veel. Ma rahtun, lahtun su meeltest, kolloidistun ja kunas oled siin?
Siin..
Lääne-Virumaa eliit. Mu müksomatoos palun väga Sigmund Scylla.
- Kellest räägid sa nii kaunil manneeril ning häälel, kulla kuldkübarline härrasmees, ma küsisin kuldkübarlise härrasmehe käest.
- Eks ikka suurimast sangarist, keda meie aeg ja maa tundma on saanud. Ta on ületanud Baikali vaid kätekõnnil ning maadelnud tuhande karuga, kasutades vaid oma vasemat nimetissõrme. Tõesti ei ole sul põhjust teda karta, kuna halvad mõtted puuduvad sellel üllal sõduril eriti sõprade jaoks. Olgu tervitatud.... Sigmund Scylla!!!
Ja nii saabus puruneva katuse kildude vahelt sangar ja filosoof, meie järgneva kahekümne aasta valitsev juht ja vaimne pesupesija, ori - nagu tal oli kombeks öelda - rahvale, Sigmund Scylla.
Naeratus nii peen ja ehe. Kiiskavus ta näol ja kehal. Kõikjal me ümber. Sigmund Scylla..
(Tolmund tekikott täidekoelise voodi peal, ma räägin miljööst eks. Rabanenud tiivad, huljustunud mõõtmed.. koorund tapeet seinalt. Vanad toad, vanad mälestused, vanad toad. ALAKU ETENDUS JAH.)
Mihkel : Mis lootust saaksin, maailmast oota ?
Kui kaduv on mu silmapiir..
Mu pärg see kärjemoeta
Mu hinges karjub metsik hiis..
Ehk pärgi endale mu punun
et lohutet saaks köhrivaev
mu sundi kindub tagant urb
nii põhuseks saab jooksev aeg
ma tänan enda sünnitundi
et maailma õhku mõista saan
seeet õhku tühja vasemaailma
vaakumtühja hingemaal.
ma olen justkui kadund sõdur
sürrealismi paelusteel
ka absurdsest ei leia põhka
ning umbsus seisab justkui eel.
oh päästa mind sa nukrund lootus
su õis saab luua uued aed
oo, kaunis vöötsus mind sa joonu
ning uueks roosiks punakaed.
Sigmund Scylla : Pareerin sinu mõttetused
kes enn' saab olla niivõrd rumal
su sinisilmsed võttetused
et särgub mus see küllastus nii humal
su tüdind säng mind unest runkab
mu rambitsöör on halba täis
sa ära kisu, su sõnum lonkab
ja hallitusest oigab päis.
Euripides : Keel andis tõotuse mitte süda.
QUIA CREDO ABSURDUM.
Jaa nii edasi.
Kõik on kõik.
Jah kõik, sest Mihkel ootas trammipeatuses Borgesi, sinisilmselt. Der Ragnarök kommt! Memento mori. Omnia est pecculus.
Ja nii nad hukkusid trammiteedel..
Rong, mis sadas sisse lammaskarjale ja paiskus enda hingedelt lendles nüüd õhus, kui ajas peatatud elektron, tuhisemas läbi õhu, olelemise ja maa. Nad vaatasid akendest välja ja nägid sedasamust kaubanduskeskust, kuhu purustas enda teed sisse Sigmud Scylla.
Oi, Issand, appi! hüüdsid isegi agnostikud ja ateistid.
Silmakirjalikkuse silmeaeg silmitses silmakirjatsejaid silmadesse sigmundfreudliku sissevaatamispilguga.
Hüve härra Scylla kihutas katusest sisse, nähes rongiõnnetust ning luges kauneid salme, mälestamaks rongishukkunuid ja piilus kahetsuses üle varemete kiirsöökla katusel.
Silmakirjalikkuse silmeaeg silmitses silmakirjatsejaid silmadesse sigmundfreudliku sissevaatamispilguga.
Hüve härra Scylla kihutas katusest sisse, nähes rongiõnnetust ning luges kauneid salme, mälestamaks rongishukkunuid ja piilus kahetsuses üle varemete kiirsöökla katusel.
Mida muudavad need sõnad? mõtles ta endale ja, saamata vastust, naasis saalisseisjate poole.
- Oh, kuidas oli alles õnnelik juhus, et me ei juhtunud seal olema, kus see hirmus plahvatus toimus, sõnasin ma, kui hallülikondse härrasmehe autosse astusin ning kodu poole minema kihutasin.
- Jaaaah, ütles ta peaaegu sama libedalt, kui on kartulid, mis Raglele meeldivad: väljast libedad ja seest kõvad.
Aknast välja vaadates nägin ma vaikseid rahulikke puid ning mõõduvat heinamaad, mis naeratas minu poole viimsete päiksekiiskedega, mis mulle lubatud olid.
- Millega sa siis ka vabal ajal tegeled? küsisin ma kenalt mehelt, kes mind enda autosse oli võtnud.
- Millega sa siis ka vabal ajal tegeled? küsisin ma kenalt mehelt, kes mind enda autosse oli võtnud.
- Nomh, eks ma enamasti jaga noortele poistele kommi. Ega sa huvitatud pole?
- Ossapoiss, kus alles olen, vastasin ma.
See oli eriti uhke sõit. Autojuht andis mulle kommi ja limonaadi ja viis mu täpselt sinna, kuhu tahtsin jõude. Kohe otse ukse ette. Ta oli nii tore inimene. Kahju, et selliseid rohkem pole. Usaldage võõraid.
See oli eriti uhke sõit. Autojuht andis mulle kommi ja limonaadi ja viis mu täpselt sinna, kuhu tahtsin jõude. Kohe otse ukse ette. Ta oli nii tore inimene. Kahju, et selliseid rohkem pole. Usaldage võõraid.
II
'' That will do '' said Sokrates to mark his words. It was great abstraction, wasn't it ? All of those fragments of Earth being created by.. wait.
Zalõtšin, the poet. And the poet Lermontov, he took part in riots as well. The Holy Justice, that's how they had called him. The author stone, never heard of it, blood firing in vain veins.
- Ma olin see, kes oli raudteedel, kui tramm tegi topeltpöörde. See oli jube, õõvastav, iiv mu südames tahtis paiskuda üks korda seitse sfääris. ето отлицное. deep me. alea jacta est. või ongi ????
Kanti transedentsus oli veidi erinev,ent sellele vastandusid mitmed Siddhatra pooldajad. Herman Hesse'i pooldajad as well.
Introcellula.. the madness of Sigmynd Syclla. Ta on great. Mihkel kõndis hõbepajude vahel ja tajus mitmeid övistustenägusid, mis tõusid õhtuvarjadest märkamatult üles. Tuvide aeglane tõus ja looklemine taevas.. üldistusevastane rõõmustus. Jaaaaaaaaaaaaaaa
Algas uus meetod. The method of chaos. Principia naturalis. Isaac Newton .. circa 1630. Jea, been there done that, mõtles Mihkel, just to be sure. Hakkab keerunema teadvus.. ja kiire on ta elektrondebatt.
Mind tulistati neerukoe mitokondritesse, see oli pisike indiaanipoiss. Rekranatus. See oli ta nimi. Imepisike, imetäpne, ilus, vaba, kohtlane. Veidrus vos liberabit.
III
[ Niisiis, kodukoht. Või väga võõras kindlus. Hajunevad kivid.. rõhutevad võlvid. Müürid, nurgelised piirid.
Kolm meest laua taga.. kolm või viis.. kahenenud isiksused]
Dali : Kus kohv on, Ophelia?! Ma ootan juba pikemat aega.
Ophelia : Kuid palund, härra pole kordagi.
Dali nr 2 ja lünklik : See pole tema süü. Su hajuvus on konjugeeruv ahelpidi.
James Joyce : Stately, plump Buck Mulligan came from the stairhead bearing a bowl of lather on which a mirror and razor lay crossed.
Dali : Ainult praalib oma lugevusega. Ulysses, an iidne kreeklane. Saaks jääda ka maisemaks.
Dali nr 2 ja lünklik : kuid milleks.. mis on meie perspektiiv?
Dali : Sa küsid justkui dektektiiv.
James Joyce'i vend - Vicent van Gogh : Imeline seostusviis.
Dali : Su silmis ihalduseveri, neetud vampiir.
Tammumine, kõikjal ja mitte kuskil.
Dali : Te ei edene, kohv!
[Ophelia sammub kohviga sisse, kandes võilillepärga ning kandikut kolme kohvikruusiga.]
Dali nr 2 ja lünklik : Tänan, nüüd tõuske härrased, et saaksin suruda te käsi. Mu James, oled Nereuse vend. Taotled rahu, vaikust, jäetust, ent siiski veedad siin aega meie kesis. Su süda sama helge, justkui sinu oid.
James Joyce : Ole tänatatud, Stephen. Ma hindan väga su Ba! wioelrnf.
[Dali nr. 2 ja lünklik naeratab ja noogutab rahulolevalt]
Dali nr 2 ja lünlik : Ma mäletan, et mul oli mingit sorti kohtumine varsti tulemas. Kus ja kellega, kas teate ?
[Mõtleb veidi ning vaatab otsivalt ringi.]
Dali nr 2 ja lünlik : Oh, jaa.. mu mälu. Vananemine. Heh.. see oli Rachmaninoff. Jaaa.. tuleb meelde.
Kus mu palitu jäi, ehk mäletate, armsad?
Ophelia : Ei oska aidata teid, hea härra.
James Joyce : Wilderness, sudden death. Der Land des Freues. Yes, that's it.
Muusika algab ja Buck Mulligan in a gay voice kaob nagu poleks teda siin olnudki
- Ah, ohkab Mihkel pargipingil suutmata kuidagi meenutada, kas rongiõnnetus on juba ära toimunud või on alles toimimisel.
Raske elu.
(Need olid trammid, Sa TAUN)
...... ///
IV
Ja indiaanipoiss ilma jälgedeta nagu oleks ta kadund viis mis ügrraigastest tõusevad üles ja kutsuvad enda poole tagasi vaatama kus ma üldse nägin teda kui üldse tunnistasin sest raske on olla õige kui kogu valede bukett on räämas mus jaaa mu soppide Saraah su kaasasündinud vabadus ja olemus mis tuumata ei saanud olla muu kui biseceted gist ent ma ei kurtnud kuna mu kramplikud käed ei teind muud kui hoidsid sind siin et sa ei kaoks sest seda kartsin ma kõige rohkem ja ma ei teadnud mida arvata elevaatoritest neil nurkadel kus müüdi kõrbend saiu ja äritseti inimestega need nurgad meenutasid mulle mingi igasugust tühisust ja loba see mitukorda soovitud unenäo tagasinaasemine kui kuldpaadil tsinkhõldisusehelbete taamal mis südames teevad kroone nii vasest kui ka rahalisi me hindame neid nägemusi soos kui igavuses hulkudes ma lõhnastan ja omastan sakramente igatpidi mis vale mis õige mis päevikuline ehk etteöeldud väljamõeldud olemas ja olematu püramiid kus ma seisan ma näen unes loengumaketti viivituseta ja selget kindlat akadeemiapaavsti tal on õigus sest ma ei kahtle ega raevutse ma olen selleks liiga vana ja tõden kõiki rahutusi kui indiaanipoisi nool tabab mu rabanenud neerukoe mitokondri seitsmendat elektroni SP 3 süsinikul siis ma saan alles aru mida ma olen valesti teind ja millega eksinud siis ma elan küll hurjutavalt aga tõeliselt ja tahan öökida välja viimseid kahetsusjälgi oh maakera loperguline üksildus oh sapine küüniline mina ma kiibitseja toorutseja ööde vilkas teemanthelmesajus.
No comments:
Post a Comment